Juhtkiri: oleme roherongile hilinemas (1)

Positiivse külje pealt alustades ütleb president Kersti Kaljulaid tänase lehe intervjuus, et nakatumiskõvera allapoole suunamisega on valitsus hästi hakkama saanud. Ka ei kiirusta ta hukka mõistma seda, et kriisihaldamise tuules kippus mulje jääma, nagu ajaksid valitsusparteid selle varjus oma poliitikat – ta nimetab seda õppetunniks valijatele, kes oma häält andes peaksid hindama valitavate maailmavaadet.

Küll aga saab taas kriitikat riigikogu, sest hoolimata presidendi korduvatest üleskutsetest on riigikogu olnud reaktiivne, mitte aga eestvedav jõud, nagu peaks. Kriitika sihib seda, et just praegu on vaja otsustada, kuidas suunata investeeringute abil keskkonnateadlikku, tulevikku vaatavat majandust, kuid tegemata on eeltöö. President toob näiteks Põhjamaid, kellel on valmis kavad ja kes on pühendunud ambitsioonikatele eesmärkidele, näiteks soovivad saada roheenergiat eksportivateks riikideks. Tuul on uus põlevkivi, nagu ütleb Kersti Kaljulaid.

Kokkuleppeni, millisele tulevikule praeguste investeeringutega alusmüüri laduda, on pikk tee, siis võib aga rong juba läinud olla. Nimelt eeldab see arutelu, mille puudumist president nendib ja mida peaks vedama just parlament. Millist tulevikku me tahame ja mis meid sinna viib, on küsimused, mida peaks arutama ka lisaeelarve ja päästepakettidega seoses. Kriisijärgse majanduse toetamise käigus tuleb ära teha rohetöö ehk mõjutada investeeringutega uute tehnoloogiate ja sektorite arengut. Ja seda mitte ainult energeetikas.

JUHTmõte

Millist tulevikku me tahame ja mis meid sinna viib, on küsimused, mida peaks arutama ka lisaeelarve ja päästepakettidega seoses.

Samasse suunda näitavad ka möödunud nädalal Postimehes ilmunud akadeemikute soovitused kriisijärgseks sihiseadeks: «Investeerime puhtamat keskkonda toetavatesse töökohtadesse ja juhime majanduse taastumist nii, et kliimakriis leevenduks. /---/ Eestil on võimalus ja võimekus olla teenäitaja Euroopa uue majanduskasvu strateegia – roheleppe – elluviimisel.»

Senini küll toiminud, aga selgelt marginaliseeruvaid valdkondi tuleb investeeringute abil suunata ümberkujunemisele, mitte matta raha piltlikult öeldes mahakandmisele määratud masinavärgi eluea lühiajalisse pikendamisse.

Lisaks sellele, et uued tehnoloogiad ja jõuline kliimakriisiga tegelemine on praegusel ajal juba elutähtsad, on selle kaasaandeks Eesti rahvusvahelise tuntuse kasv. Ja tuntus on julgeolek. Seejuures tõstab president esile Eesti eesistumist ÜRO Julgeolekunõukogus, mis toimus ajal, mil koroonakriis oli maailmas täies hoos ja võimaldas mitmest aspektist tegeleda küberturvalisuse ja digiühiskonnaga. Esiteks tõstatas Eesti küberjulgeoleku arutelu ning teiseks korraldas isolatsiooni ja kinniste piiride ajal kõrgtasemel virtuaalseid istungeid. Digivõimekus, mis on üks Eesti edulugusid ja illustreeris selle igapäevast kasutust, kuulub kahtlemata ka toetamist ja arendamist väärt tulevikumajanduse komplekti. Laiemalt võimaldab see ka järgmistes kriisides säilitada hulga vajalikke teenuseid ja muudab meid nii vähem haavatavaks.

Oleme olukorras, kus majanduse turgutamise meetmed on vältimatud. Küsimus ei ole selles, kas neid kasutada, vaid perspektiivis – kas minna selg ees, hoides silme ees minevikku ja püüdes seda taastada, või kogutud teadmistega roherongile hüpata.