Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/02/02/6305877t1hcf97.jpg)
/nginx/o/2020/05/27/13121986t1ha132.jpg)
Välitingimustes liikuvate piltide näitamine ja vaatamine pole Eestimaal mingi uudis, sellega hakati tegelema juba enne päris kinodeks ehitatud majade tekkimist.
Enne kui hakkasid kerkima kinodeks ehitatud majad (Illusion Tartus ja Metropol Tallinnas 1908. aastal), tegutsesid Eestimaal rändkinod. See tähendas, et filminäitamise seadeldised toodi mujalt kohale ja pandi filminäitamise ajaks spetsiaalselt üles, aga neidsamu ruume kasutati ka laulukooride või näitetruppide jm seltskondlike ürituste läbiviimiseks.
Seesugused rändkinod tegutsesid edasi ka siis, kui «päris kinod» juba regulaarselt filme näitasid. Näiteks Tartus tegutses Illusioniga samal ajal ka Peterburi rändkino Royal Bio, Tallinnas jaama lähedal Näituseväljaku paviljonis tegutses rändkino Grand Imperial Vio, Harjumäel The English Biograph Co. London, Rataskaevu tänavas näitas elavpilte Karl Stefani Elektro-Biograph. Kinode filmiprogrammid rändasid ringi koos mehaanikutega (tänapäevase võõrsõnaga öeldult «projektsionistidega»). Arvestades, et tolle aja filmilint oli ülimalt tuleohtlik, oli filmialane rahvavalgustustegevus suisa elukardetav töö.