/nginx/o/2020/05/27/13121457t1h6510.jpg)
Säravkollane päevalill on armastatud taim kogu maailmas. Kaunis, võimas, kasulik. Maailma kõrgeim üheaastane rohttaim. Sihvakas kaunitar purustab aeg-ajalt rekordeid: kui Hollandis ja Kanadas on mõõdetud selle kõrguseks rohkem kui kaheksa meetrit, siis viiesaja aasta eest Itaalias kasvanud päevalille visatud 12 meetrile pole järele jõutud.
Tavaliselt kasvab päevalill kahe kuni viie meetri kõrguseks, aga teadaolevalt väikseim päevalill oli vaid 5,6 sentimeetri pikkune.
Põhja-Ameerikast pärinev hariliku päevalille ingliskeelne nimi on sunflower (päikeselill) ja sel on tähendus: tema õisikud pöörduvad päeva jooksul päikese liikumise järgi.
Indiaanlased tundsid päevalille juba mitu tuhat aastat tagasi, valmistasid selle seemneist jahu ja pressisid õli.
Sirge karvase varrega iludus on valguslembene põuakindel lühipäevataim. Heaks kasvuks ja rikkalikuks õitsemiseks vajab see päikeselist kasvukohta ning pikka ja sooja suve. Seeme tuleks külvata aprillis potti või mais otse kasvukohale, õitsele lööb ta juuli lõpus ja hilistel sortidel võib ta õitseda seni, kuni pakane sellele lõpu teeb.
Koduaias võib päevalill olla kaunis soolo- või rühmataim, kasvama võiks selle panna mõne seina või müüri äärde, kõrgekasvulisi sorte tuleks toestada. Päevalill sobib hästi lõikelilleks.
Kui sügisel pole äraõitsenud korvõisikutega midagi peale hakata, võib need õue lindudele toiduks jätta.
Sellest ajast, kui hispaanlased enam kui viiesaja aasta eest päevalille Euroopasse tõid, on selles leitud rohkesti kasulikke omadusi.
Päevalilleseemneid kasutatakse kurgu-, kopsuhaiguste ja köha korral, tinktuuri palaviku alandamiseks.
Õli on aga asendamatu farmaatsiatööstuses. Sellest tehakse lahuseid, kreeme, salve, mida kasutatakse põletuse, tursete, liigesevalu ja muude hädade korral. Seespidisel kasutamisel lahtistab õli kõhtu ning leevendab ja ennetab ateroskleroosi.
Ent on ka teada, et seda on kasutatud enneaegselt sündinud laste kaitsmiseks mikroobide eest: õli määriti paar korda päevas lapse nahale.
Rahvapärimusest on teada, et kes suvel päikesepõletust kartis, pidi nägu pesema päevalillest väljahõõrutud vahuga, valutava hamba auku tuli toppida päevalillejuur, seemneid näriti kõrge vererõhu peletamiseks ja päevalilleõli hoidvat veresooni lupjumast.
On tõsi, et kuldses lilles on ohtrasti kasulikke aineid. Lehtedes on karotiini, valku, flavonoide ja orgaanilisi happeid, õites flavoonglükosiide, koliini, betaiini, mõruainet, fenoolkarboksüülhapet ja alkohole, seemnetes rasvõli, valke, süsivesikuid, parkaineid, karotinoide, sidrun- ja viinhapet.
Seetõttu on teada, et päevalillepreparaadid lõdvestavad siseelundite silelihaseid, alandavad kehatemperatuuri, äratavad isu.
Päevalilleseemned kuuluvad loomasööda koostisse ja muidugi kasutab neid pagari- ja kondiitritööstus: võtkem või halvaa ja seemneleivad. Neid lisatakse riisi- ja oatoitudesse, putrudesse ja salatitesse. Seemneid kuumutatakse, et need saaksid mõnusa pähklimaitse. Tervisliku toitumise fanaatikud idandavad seemneid ja maiustavad idanditega.
Harilik päevalill on rahvuslilleks valitud Venemaal, Ukrainas ning USA Kansase osariigis.
/nginx/o/2020/05/27/13121458t1h28c1.jpg)
Räpina Aianduskooli lillekasvatuse õpetaja
Päevalille veel avanemata õisikud pöörduvad päeva jooksul päikese suunas, kui aga taim on õisiku avanud ja viljastamisprotsess toimunud, jääb õisik norgu nagu pahandusega hakkama saanud häbenev tütarlaps.
Seeme soovitatakse aprilli lõpus või mai algul ühekaupa potti külvata, kuid ümberistutatud lilled jäävad mõneks ajaks põdema. Ettekasvatatud taimed on küll algul ilusamad ja suuremad, kuid jäävad pärast istutamist pikalt põdema. Peenrasse külvatud lilled saavad kiiremini kasvuhoo sisse ning on peagi ilusamad ja tugevamad.
Seega on parem külvata mai viimasel dekaadil avamaale niiskesse mulda. Külvid katta kattelooriga, see kaitseb jaheduse ja öökülma eest, hoiab pinnase niiskena ja tärkamine on kiirem.
Liiga märja mullaga või sajusel suvel võivad need kaunid lilled haigestuda seenhaigustesse, eelkõige jahukastesse ja hahkhallitusse. Seepärast tuleks võimalike haigustekitajate mullas säilimise tõttu vahetada kasvukohta igal aastal, samasse kohta külvata aga 4–5 aasta möödudes.
Päevalillesortide valik on lai: madalakasvulistest kõrgekasvulisteni, lihtõisikulistest täidisõisikulisteni, õisikuid on eri suuruse ja värviga. On sorte, mis kasvatavad vaid ühe suure õisiku, ja sorte, mis kasvatavad palju õisikuid. Keelõite värvus varieerub helekollasest tumeoranži ja purpurpunaseni.
Peale mainitud kasulike omaduste sisaldavad päevalilleseemned ka D-vitamiini.
/nginx/o/2024/08/05/16270670t1hc7a6.jpg)