Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/03/09/7672331t1h67f2.jpg)
/nginx/o/2020/05/27/13121286t1hbed6.jpg)
Looduseentusiast ja korilane Maarja Õunaste veedab enamiku ajast metsas, kus ta otsib söödavat kraami, mida leidub tegelikult üpris ohtrasti.
Kui talve Hawaiil veetnud Maarja saabus aprillis Eestisse, tellis ta käsitööpagarilt leiva, talumehelt kartuli, poest õli ja soola ning sellest piisas, et end sisse seada. Kogu rohelise kraami on ta leidnud ikka metsast. Korilusega on ta tegelenud juba aastaid.
Kohtusime Maarjaga Põhja-Eestis Vergi poolsaarel, et siinsetes metsatukkades ja mererannas ringi kolada ning toidulauale head ja paremat korjata. Mis on esimene asi, mida me otsima lähme? „Suur kukehari,” vastas Maarja. „See on hea, maheda maitsega, mulle meeldib.” Suure kukeharja sugulane on aedades levinud verev kukehari.
Kõik, kes suurt kukeharja on maitsnud, on seda ka ostnud. See sobib salatisse ja säilib külmkapis hästi. Praegu on taimed noored, kasvades muutuvad need mõrkjamaks, siis tuleks neid praadida.