Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/09/21/5867217t1h7774.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/05/26/13119976t1h559a.jpg)
Kunsti eesmärk kultuuris ei tohiks olla ideoloogiline mitte ühestki küljest, kirjutab kolumnist, kirjandusteadlane Maarja Vaino.
Hiljuti tähistati Pipi Pikksuka saamist 75-aastaseks – Astrid Lindgreni teos «Pipi Pikksukk» ilmus 1945. aastal ning selle raamatu nimitegelane on olnud ühtaegu nii armastatud kui ka ärritav kangelane.
Pipit tasuks meenutada mitte ainult seetõttu, et ta on geniaalse autori tuntumaid tegelasi, vaid ka põhjusel, et temast on saanud uutmoodi tsensuurilaine sümbolkuju. Sellest, et raamatuid on hakatud jälle keelama või ümber kirjutama vastavalt uutele ideoloogiastandarditele, ei räägita just ülearu palju.