Juhtkiri: üks hoop, kaks kärbest

Tänases lehes pakuvad akadeemikud välja kaks omavahel seotud suunda: sidesüsteemide kiire parendamine ja energeetika radikaalne ümberkorraldamine. Osa pakutud lahendustest on vahetult seotud viiruste tõrjumisega: side ja kodukontorid, ventilatsiooni uuendamine hoonetes jne.

Eelmise nädala reedel kirjutas Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja Postimehe arvamusloos, kuidas erineb majanduse taastumine pandeemiate järel sellest, mis juhtub pärast sõdu. Viirusejärgne olukord ei stimuleeri uuendusi, pigem vastupidi – varasem tootmisvõimsus on alles, mitte puruks pommitatud. Loomulik kihk on panna see lihtsalt vana viisi tööle. Pikemas plaanis tagab aga heaolu kasvu tehnoloogiate uuendamine. Riik ei saa kõike maksumaksja eurodega ise uuendama asuda ega peagi seda tegema, ent saab anda oma valikutega uue suuna.

Kui lugeda akadeemikute soovitusi, siis midagi ulmelist neis praeguste teadmiste järgi pole. Energiatuulikute tehnoloogia on olemas ja areneb. Kuna tuul ei puhu kogu aeg ühtviisi, on tarvis energiat salve koguda. Selleks on olemas näiteks hüdropumplad – ühte sellist hakatakse Paldiskisse ehitama. Meretuulikute energiat saab suurtes kogustes salvestada, tehes sellest vesinikku. Seda saab omakorda kasutada rongides, bussides ja autodes, hoonete kütmiseks ning ka tööstuses. Kui me teeme oma (mootori)kütuse ise, siis väheneb radikaalselt sõltuvus naftariikidest.

JUHTMÕTE

Riik ei saa kõike maksumaksja eurodega ise uuendama asuda, ent saab anda oma valikutega uue suuna.

Eriliselt hea kaasaandena saame puhtama õhu ja pikemas plaanis tervemad inimesed. See, mis juhtus õhupuhtusega pärast vaat et poole maailma viiruse sunnil seisma jätmist, näitas väga ilmekalt, milline mõju on inimtegevusel – transpordil, tööstusel jne – sellele õhule. Loomulikult tahame uuesti tegutsema hakata, ent soovitavalt nii, et saastame oma ümbrust ja planeeti vähem.

Sidesüsteemidesse panustamine on midagi, millest Postimees on aastate vältel pidevalt kirjutanud. Peamiselt Euroopa Liidu rahaga on Eestis ehitatud tuhandeid kilomeetreid baasvõrku, ent liiga paljudes kohtades on veel lahendamata viimase miili ehk tarbijani jõudmise probleem. Seetõttu jätab side kiirus soovida paljudes kodudes, koolides ja ettevõtetes. «See on meie digimajanduse vereringe kapillaarvõrgustik, milleta ei saa arterid pumbata hapnikku kõigisse keha piirkondadesse,» kirjutas Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar (PM 16.04). Nüüd on ka viirus(t)e leviku tõkestamiseks tarvis leida viimase miili lahendused nii kiiresti kui võimalik.

Postimees palus koroonakriisi alguses ajakirjanikele appi akadeemikud ja teised teadlased. Alustasime nõukojaga seepärast, et eriolukorra algul olid sõnumid ühiskonnas segased ning polnud kindlust, kas ja kuidas tippteadmisi otsustamisse kaasatakse. Ometi vajasid selgemat, korrastatumat pilti kõik, kellel oli tarvis enda ja teiste tulevikku kavandada – mitte ainult valitsus, vaid ka ettevõtjad kohvikupidajast suurtöösturini välja. Kaks ja pool kuud tegutses nõukoda, mille üks tulemus on ka täna ilmuvad soovitused, millistele valdkondadele tasuks majandust taaskäivitades eriliselt panustada.