Maadevahetuse kriminaalasja kaebajate süüdimõistmine jääb jõusse (3)

Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas jätta Kalev Kanguri, Toomas Annuse, Järvevana OÜ (endiste ärinimedega AS Järvevana ja AS Merko Ehitus) ja AS-i Kapitel (endise ärinimega E.L.L. Kinnisvara AS) kaitsjate ning Villu Reiljani kaitsja teistmisavalduse läbi vaatamata.  

Kolleegium möönis, et kuigi asjas ei olnud jälitustoimingute load nõuetekohaselt põhjendatud, ei mõjutanud see rikkumine nende toimingutega saadud tõendite lubatavust ega kaebajate süüdimõistmist.

Maadevahetuse kriminaalasjas jõustus 2014. aastal riigikohtu otsusega kaebajate süüdimõistmine pistise võtmises või andmises.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidis 2019. aasta 28. mai otsuses, et kriminaalmenetluses rikuti nelja kaebaja õigust eraelu puutumatusele ja sõnumisaladuse austamisele, kuna nende suhtes väljastatud jälitustoimingute load ei vastanud lubade põhjendamise kohustusele.

Kaebajad esitasid EIK otsusele tuginedes riigikohtule avalduse kriminaalasja uueks läbivaatamiseks. Nad leidsid, et konventsiooni rikkumise tõttu poleks tohtinud asja lahendamisel jälitustoimingutega saadud tõenditele tugineda ega nende põhjal isikuid süüdi tunnistada. Uue läbivaatamise ehk teistmisasja põhiküsimus oli, kas artikli rikkumine võis mõjutada kriminaalasja tulemust.

Riigikohus osutas, et EIK järeldus konventsiooni rikkumise kohta põhines üksnes sellel, et eraellu ja sõnumisaladusse sekkumine polnud kooskõlas seadusega, kuid EIK ei võtnud seisukohta küsimuses, kas ja kuidas mõjutas see rikkumine jälitustoimingutega kogutud tõendite lubatavust.

Kriminaalkolleegium tugines juba 2014. aastal kriminaalasjas leitule, et varem kehtinud õiguse järgi ei toonud nõuetekohaselt põhjendamata jälitustoimingute load kaasa nende toimingutega saadud tõendite lubamatust. Seepärast leidis kolleegium tänases otsuses, et maadevahetuse kriminaalasjas tohtis konventsiooni rikkumisele vaatamata tugineda Kalev Kanguri, Toomas Annuse, Järvevana OÜ ja AS-i Kapitel süüdimõistmisel jälitustoimingutega kogutud tõenditele.

Villu Reiljani kaitsjal puudus aga teistmisavalduse esitamise õigus, sest erinevalt teistest kaebajatest ei tuginenud Reiljan inimõiguste kohtule esitatud kaebuses EIÕK artikli rikkumisele ja EIK ei tuvastanud tema suhtes rikkumist.