/nginx/o/2020/05/22/13113623t1h3d6c.jpg)
Esimeste omamaiste roheliste liblede kõrval rivistuvad kevadel köögiviljalettidele ka lõuna poolt pärit värsked sparglikimbud. «Valge spargel karulauguvõiga on liit, mis justkui taevas sõlmitud,» kiidab toidublogija Piret Hanson. Aga ka kohaliku aseaine, põdrakanepi võrsetega soovitab ta tutvust teha.
Kas teile meenub, milline oli teie esimene kohtumine spargliga?
Küllap oli see kusagil reisil, oletavad paljud, kes pärast suletud piiridega nõukogude kümnendeid jälle muud (söögi)maailma avastama pääsesid. Olgu või Saksamaale, mida kevaditi tabab sparglihullus.
Sellest, et seesama hõrk köögivili kasvas neil tegelikult koduaias või et juba sõjaeelsed naisteajakirjad jagasid spargliretsepte, polnud paljudel õrna aimugi. Seesama õrnalehine põõsas, mille oksi vanaemad suviti lillekimpudesse roheliseks kaunistuseks põimisid, oligi asparaagus ehk harilik aspar ehk parsahein ehk spargel. Ainult et selle võrsed, mida söögiks tarvitatakse, hargnesid, lehtisid, puitusid ja sirgusid alati kõrgeks põõsaks.
Hobikokk ja toidublogija (isuäratavate fotolavastuste ja ahvatlevate roogadega blogi pirethanson.com) Piret Hanson arvab, et temaga on enam-vähem samamoodi. Asparaagusepuhmad kasvasid iga maasugulase aias, kuhu ta külla sattus. Ka nendega lillebukettide ehtimist mäletab ta eredalt. Kuid et spargel oleks nõukaajal lõunalauale sattunud, seda küll mitte.
/nginx/o/2013/07/05/1875410t1h70fe.jpg)