Õied meelitavad tolmeldajad aeda

Õistaimed hakkasid putukaid meelitama veelgi ilusamate õite ja magusama nektariga. Niimoodi juhtuski, et enamik õistaimi vajab tänapäeval paljunemiseks putukaid. Ka meie toidulaual on ohtralt tolmeldajate „tehtud” vilju.

Paraku jääb tolmeldavaid putukaid – mesilasi, liblikaid, mardikaid – tänapäeval üha vähemaks, põhiliselt seetõttu, et neil pole enam piisavalt kohti, kus elada. Elupaikade kadumise ja degradeerumise põhjus on liiga intensiivne maakasutus, linnades rohealade kadumine ja liiga sage niitmine.

Igaüks saab panustada

Hea uudis on see, et igaüks saab midagi teha, et tolmeldajatel oleks parem. Seda nii maal kui linnas elades, aia­pidajana või ilma aiata.

Putukate elu alus on taimekooslus nende elupaigas. Taimtoidulistele putukatele, nagu tolmeldajad seda on, on vaja sobivat rohelust: liigi­rikast ja vähese inimmõjuga niidukooslust, aga ka õitsevaid puid-põõsaid nende elupaigaks olevail aladel – aias, rohumaal, linna rohealal, põllu- ja teeservas.

Üks liik vajab ühte toidutaime, teine teist, kuid ükski neist ei talu tugevat inimmõju, st sagedast niitmist ja tallamist. Näiteks mõne meie tavalise päeva- ja ööliblikaliigi röövikute toidutaime vajadus: päeva-paabusilm ja väike koerliblikas vajavad nõgest, ristikuöölane ristikut, sirelisuru sirelit.

Head liblikate toidutaimed on paljud kõrrelised, korvõielised, ohakad, pajud ja viirpuud. Kolme viimati nimetatud taimerühma on vaja ka kimalastele, kelle toidulaud on liblikate omast märksa laiem ja kes nagu teisedki looduslikud ­mesilased toituvad valmikuna õitel ja viivad pessa toitu ka vastsetele.

Allpool leiab aia- ja niidutaimede loetelust sobivaid taimi mõlemile, nii liblikaile kui ka looduslikele mesilastele: aedmajoraan, hiireherned ja seaherned, imi- ja naistenõgesed, kibuvitsad, kukeharjad, kukesaba, kuslapuu, käokannus, liivateed, lavendel, mündid, pune, ristikud, salvei. Internetist saab hõlpsasti juurde otsida, kusjuures eelistada tuleks kodumaiseid liike. Õitsevaid taimi peaks leiduma aias aprillist oktoobrini, seega kogu tolmeldajate tegutsemisaja vältel.

Viivita niitmisega

Juba päris väike tegu võib kohalikke tolmeldajaid soodsalt mõjutada. Lisaks õistaimede kasvatamisele aias ja rohealal polegi vaja teha muud kui lasta tolmeldajatele vajalikel ja väärtuslikel „umbrohtudel” mõni nädal kauem kasvada, jätta osa alast n-ö metsikuks (niitmata, multšita, tallamata), et liblikaröövikud saaksid suureks kasvada ja maas pesitsevad mesilased saaksid maas (ka samblas, kivide vahel, oksahunnikus) pesitseda. Vältida või vähendada tuleb pestitsiidide ja herbitsiidide kasutamist, mis on mürgised kõigile loomadele.

Seejärel võibki tunda rõõmu looduslike mesilaste ja liblikate üha kasvavast elurikkusest ning nende n-ö toodetud maasikaist, pirnidest-ploomidest ja paljust muust maitsvast. Tõenäoliselt lisandub muidki lendavaid loomakesi – putukad ja nende röövikud on toiduks lindudele, kes vajavad sageli samu elupaiku, mis tolmeldajadki.