Hülgepüük aitab väikesaarel ellu jääda

„Hülgepüügi taaslubamise taotlus oli seotud mitme asjaga,” ütles Uiõ-Matu talu perenaine Mare Mätas, tollane sihtasutuse Kihnu Kultuuriruum juhataja. „Tahtsime väärtustada meeste traditsioonilist elatusala ja hülgepüük on olnud väikesaarel läbi ajaloo üks ellujäämisvõimalus. Sellega tegelejad saavad pakkuda tooteid meie külalistele ja hülgeid on siinsetes vetes nii palju, et nad tekitavad tõsist muret ja kahju kaluritele.”

Hülgeküttimine pole lapsemäng

Uue aja varitsus- või hiilimisjaht pole võrreldav omaaegsega, mil hülgekütid läksid jullaga (jalastel pikk paat) päevadeks jääga kaanetatud merele ning kasutasid riietust ja püügivahendeid, mida näeb Kihnu muuseumis.

Kihnu vallakohtu 1882. a märtsikuu protokollist võime lugeda: aga teised nõutavad mehed on Baldi meres jäe tükkide vahel hülge püidus, ja ei tule keegi neist enne koju, kui jäe me­rest täieste ära lõpeb.

Kes rohkem teada tahab, uurigu hülgeuurija Mart Jüssi ja filmimehe Mark Soosaare raamatut „Läänemere hülgerahvad”.

Kihnu tuntuim vanema põlvkonna hülgekütt on Mihkel Lilles, kihnlastele Tuma­pietri Mitta, kelle lugudest võiks romaani kirjutada. Näiteks hallhülge jää pealt jahtimise ohtlikkusest, kui Mihkel teda sihtis ja läks looma ära tooma, aga too elas, tuli tema peale – hüljes on uskumatult kiire – ja lõi küti jalust maha. Kukkudes lendas mehel müts peast, ründaja märkas mütsi liikumist ja tormas sellele järele. Kahevõitlus lõppes sellega, et Mitta taris paarsaja­kilose rasva- ja lihalooma jullani.