/nginx/o/2020/05/15/13103348t1hc0a0.jpg)
Ülikoolid, mis rakendasid Gunnar Oki soovitatud ülalt alla juhtimismudelit tagasihoidlikult, saavutasid kokkuvõttes parema arengukiirenduse kui TTÜ, kus mudel rakendati ellu kõiges oma hiilguses, kirjutab Postimehe arvamustoimetuse juhataja Martin Ehala.
2015. aasta augustis ilmus vabariigi valitsuse teadus- ja arendusnõukogu tellimusel Gunnar Oki sulest raport, mis esitas Eesti kõrgharidusmaastiku ümberkujundamise suurejoonelise kava, mille üks juhtmõtteid oli, et ülikoolid pole iseenesest valmis muutuma, vaid vajavad jõulist muutmist ülaltpoolt:
«Loomuliku arengu ja süsteemi sisekaemuste tulemusel ehk nö alt üles toimunud muutused on olnud soovitud põhimõttelisteks arenguhüpeteks enamasti ebapiisavad. [---] Edukate riikide kogemus näitab, et arengueesmärkidest lähtuv radikaalne muutus paremuse poole nii kõrgharidus- ja teadusasutuste võrgu kujundamisel kui ka tegevusvaldkondade valikute osas eeldab poliitilisi ehk nö ülevalt alla otsuseid ja nende otsuste sihiteadlikku elluviimist suhteliselt lühikese perioodi jooksul.» (lk 22)
Ideaalilähedase võimaluse selle kontseptsiooni rakendamiseks pakkus TTÜ, mis oli 2014. aastal saanud oma seaduse, millega sätestati, et ülikooli strateegilist arengut juhib 11-liikmeline kuratoorium (hilisema nimetusega nõukogu), mis valib ülikoolile ka rektori, kes hakkab strateegiat ellu viima. Tallinna Tehnikaülikooli seadus on selles mõttes iseäraline, et teistes Eesti ülikoolides valib rektorit ülikooli akadeemilistest töötajatest koosnev laiapõhjaline valimiskogu.
Tehnikaülikooli seadus pakkus juhtimismudeli, mis sobis suurepäraselt aasta hiljem ilmunud Gunnar Oki raporti põhiideega luua ülikool, milles väiksearvuline põhiliselt ülikoolivälistest inimestest koosnev kuratoorium (praeguse nimetusega nõukogu) saab määrata akadeemilisest perest sõltumatult ülikooli põhisuunad ja seada neid põhisuundi ellu viima professionaalse tegevjuhi.
Erand rektori valimise osas sündis tehnikaülikooli ebaõnnestunud tehingust omaenese nõuandva kuratooriumiga, kes seadis sellise valimiskorra tehnikaülikooli seaduse loomise tingimuseks, lubades vastutasuks kaubelda poliitikutelt vastu mõningaid keskselt rahastatud professuure. Sisuliselt müüs tehnikaülikool sellega oma esmasünniõiguse läätseleeme eest kuratooriumile. Tehingu niiditõmbajaiks olid kuratooriumi mõjukas liige Toomas Luman ning tollane haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo. Seadus võeti vastu juunis 2014.
Tehnikaülikooli seadus pakkus juhtimismudeli, mis sobis suurepäraselt aasta hiljem ilmunud Gunnar Oki raporti põhiideega luua ülikool, milles väiksearvuline põhiliselt ülikoolivälistest inimestest koosnev kuratoorium (praeguse nimetusega nõukogu) saab määrata akadeemilisest perest sõltumatult ülikooli põhisuunad ja seada neid põhisuundi ellu viima professionaalse tegevjuhi.
/nginx/o/2023/08/23/15542391t1hc7b9.jpg)