:format(webp)/nginx/o/2020/05/14/13101751t1heb44.jpg)
Tallinna Linnateatri emadepäevakontserti vaadates meenus udune-helge pilt lapsepõlvest, mil sai oodatud näärivana ja telekast tulid ohutud-ilusad meloodiad. Meeleolu oli pidulik. Täpselt niisugune oli ka Tallinna Linnateatri videokava, kus eksperimenteerimist polnud (polnudki vaja), kuid oli südame ja armastusega valitud ja esitatud põimik.
Diana Leesalu lavastatud kontserdil oli kandev idee, korralik stsenaarium, vaheldusrikas pilt (kaamera viibis nii näitlejate kodudes kui ka Tallinna Linnateatri sopilistes ruumides), hoiti head tasakaalu nalja ja südamlike laulude-luuletuste vahel. Ajakohast ja õnnestunud nalja tehti loomulikult nii iseenda kui ka näitlejatöö üle. Kes millist maski kandma peab hakkama, reklaami sisselugemine koos lausega «tervita Kalmetit», hangunud kaadrid lavastusest «Põhjas», mille viimane etendus jäi pooleli, või teatrimajja kinni jäänud näitlejate tegevused – need kõik olid nauditavad ja elavad. Isegi kui mõni sketš mõjuski kunstlikuna (mida nad ju tegelikult olid), siis kokkuvõtvalt kandis kogu etendus eheda ja siiruse aurat, eriti armas oli Anu Lamp puu otsas ja vendade Piuside luuletuse «Kes on meie ema?» (Leelo Tungal) ühislugemine, aga ka päriskohtumine oma emadega kava lõpus.
/nginx/o/2014/11/25/3552393t1h8c98.jpg)
/nginx/o/2020/05/14/13101753t1hba09.jpg)