Andres Sutt: eelarvedistsipliin – hinne kaks (12)

Maksumaksja jaoks selgus eile karm ja valus tõde – valitsus ei tegele eelarvekulude jooksva jälgimisega ning kõrvalekallete puhul ei võeta seetõttu ka midagi ette. Kõlab uskumatult, aga nii see on. Siit koorub ka juurpõhjus, miks majanduse nelja viimase aasta tempokale arenguke vaatamata «suutis» valitsus tekitada miljardilise eelarvemiinuse ning miks selgub veebruaris taas ootamatult, et möödunud aasta prognoositud väiksest plussist saab suur miinus. Ja nii aastast aastasse. Vastutus maksumaksja raha sellise laristamise eest lasub üheselt rahandusministril ja peaministril. Kui erasektoris astuks ettevõtte tegevjuht või finantsjuht nõukogu ette jutuga, et kulud on «kuidagi kontrollimatult suureks läinud», jääks see nende viimaseks nõukogu koosolekuks. 

Kuidas me siia jõudsime? Riigikontrolli äsja avaldatud ülevaade rahandusprognoosi ja -seirega seotud riskidest riigi eelarvepoliitikas on tähelepanuväärt lugemine. Ehkki kurvaks tegev. Värske rahanduskomisjoni liikmena uurisin möödunud aasta kevadel, kui sagedasti vaatame komisjonis otsa eelarve täitmisele, nii tulude kui kulude nurgast. Selgus, et sellist regulaarset aruandlust ei olegi. Kord aastas vaadatakse möödunud aasta eelarve täitmise aruannet ja sedagi umbes pooleaastase nihkega.