Juhtkiri: neist, kelle uksed ei avane

Ka viimaste nädalate haigestumisjuhtumid näitavad langustrendi. Kas see on ainult inimeste ettevaatliku käitumise ja liikumispiirangute tagajärg või ilmnevad viirusel ka suvise raugemise märgid, ei tea keegi. Ei tea keegi ka seda, kas ja millisel hetkel võib avanemine anda tagasilöögi.

Hoiatavaks näiteks on Lõuna-­Korea. Pärast suurt puhangut märtsis ­vähenes nakatumine riigis stabiilselt ja oli aprilli lõpus sama hästi kui lakanud. Olukorra stabiliseerudes hakati taas avama kauplusi ja ühiskondlikke asutusi, kuni pühapäeval tuvastati äkki 34 uut nakatunut. Lõviosa neist olid käinud Souli ühe linnaosa ööklubides 1. mai nädalavahetusel. Ametivõimud reageerisid kiiresti ja sulgesid kohe kõik baarid ja ööklubid.

See näide ütleb otse ja julmalt, et epideemiast saab väljuda ainult juriidilises mõttes, s.o eriolukorrast tavapärasesse juriidilisse olekusse, aga ei saa väljuda koroonaviirusega ühiskonnast koroonaviiruseta ühiskonda ning ammugi ei saa väljuda sellisesse maailma, mida mäletame normaalsena – maailma, kus pandeemiat polnud kunagi olnudki.

Teatrid, orkestrid ja teised kunstikollektiivid on kujunenud aastatega. Kui lasta sellel kultuurilisel kapitalil laguneda, on seda väga raske hiljem üles ehitada.

Ometi ei ole ühiskonnal võimalik ka lõpmatult suletuks jääda, kui nakatunute hulk on väike. Lõuna-Korea äsjane puhang ja ka meie Raatuse ühiselamu juhtum näitavad, et igale ­uuele nakkuspuhangule tuleb reageerida kiiresti ja proportsionaalselt. Kolle tuleb isoleerida ja vajadusel taas piiranguid suurendada, eriti sellistes asutustes, kuhu koguneb palju inimesi. Samas piisas Tartus vaid Raatuse isoleerimisest ja Lõuna-Korea ei sulgenud kõiki ühiskondlikke asutusi, vaid üksnes need, kus nakatumise risk osutus keskmisest suuremaks.

Ööklubid ja baarid on kindlasti paigad, kus 2 x 2 reegel kergesti meelest läheb, kui nende külastamisel ­sellise reegli järgimisel üldse mingit mõtet on. Samalaadses olukorras on teatrid, kinod, ujulad, spaad ja spordisaalid. Teatrisse võib ju inimesi panna istuma ruutpesitsi, kuid ärevuses publik ja pooltühjad saalid vaevalt aitavad kaasa teatriime sünnile, nagu kirjutavad meie tänased kultuuriküljed. ­Samuti võib teatrile pooltühjas saalis mängimine olla majanduslikult kulukamgi kui üldse mitte etendusi anda.

Loodetavasti ei too kaubanduskeskuste ja mänguväljakute avamine kaasa tagasilööke ja järjest laialdasemalt võivad tööle naasta need, kes paar viimast kuud on kaugtööd teinud. Võib ehk loota, et suurem osa saab taas tunda rahuldust suhteliselt täisväärtuslikust elust.

Samas ei maksa unustada, et on asutusi, kus uksed veel niipea ei avane ja kus töötavad inimesed peavad kuidagi olukorraga toime tulema. Võib-olla mõne jaoks on lahenduseks ametit vahetada, aga päris kindlasti ei tohiks selle peale lootma jääda kultuuri­valdkonnas. Teatrid, orkestrid ja teised kunstikollektiivid on kujunenud aastatega ja ühendavad kõrgetasemelisi asjatundjad. Kui lasta sellel kultuurilisel kapitalil laguneda, on seda väga raske hiljem taas samal tasemel üles ehitada.