Muusikatarbimise viise on alati vorminud muusikatööstuse sõltuvus suuremate majandusharude dünaamikast. Suurem osa 20. sajandist oli salvestatud muusika tööstus lahutamatult seotud n-ö tarbeelektroonika tööstusega. Sajandi alguse «plaadifirmad» ei olnud juhuslikult suurte elektroonikaettevõtete allasutused – lihtsustatult, salvestatud muusikat oli vaja eelkõige selleks, et salvestustest märksa kallimad taasesitusseadmed maha müüa. Eesmärk oli kodu kui privaatne sfäär aina uue ja innovaatilisema tehnika abil n-ö kaubastada. Muusika oli üks vahenditest, mis seda võimaldas. Kahe nüüdisaja suurima plaadifirma – Sony ja Universal – juured on samuti otsapidi elektroonikatööstuses. Sedalaadi valdkonnaüleseid majanduslikke mõjusid kiputakse muusikakultuuri mõjutavate asjaoludena alahindama.
Tänapäeval, mil muusikaturgu kujundab enneolematult suur IT-sektori jõud, on sellele eriti oluline tähelepanu pöörata. Interneti algusaegade innovatsioone MP3-formaadist Winampini ja sealt edasi Napsteri ning iTunesini suunasid peaasjalikult juba IT-ettevõtted. Nende innovatsioonidega kaasnenud sündmuste käik mõjus traditsioonilisele muusikatööstusele hävitavalt – umbes nelja aastaga harjusid tarbijad muusikat saama tasuta. Nüüdne, pilvetehnoloogiale rajatud digitaalne muusikatööstus ei ole enam omandi-, vaid ligipääsupõhine ja seega mitte enam toote-, vaid teenusepõhine. Spotify edu taga võib aimata eelnevate aastakümnete meediaäri ja -vormide nutikat kombinatsiooni.
/nginx/o/2014/07/02/3160187t1hebb4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/05/08/13091513t1hed4f.jpg)