:format(webp)/nginx/o/2020/05/07/13089769t1h9c1b.jpg)
Lepo lahkus äkki ja ilusti. Kutsus oma 50 aasta juubelile palju külalisi, rõõmustas kõiki oma mõnusa olekuga, ja järgmisel hommikul oli ta läinud... Kuid tema muusikat kuulates ta vaim ikka lehvib mu meeles. Ta oli avali hing, kes alati valmis seiklusteks...
Kord olime kuulanud minu pool Miles Davise «Hispaania etüüde» ja lonkisime linna taga luhal mõnusasti juttu ajades. Oli sume kevadeõhtu. Heinad olid nii värsked ja mahlased, et oli kahju neil tallata. Õitsesid toomingad ja nende lõhn tegi meeled ärevaks.
Äkki hakkas ühes põõsas laksutama ööbik ja Lepo oleks nagu elektrilöögi saanud. Ta jäi liikumatult seisma ja kuulas. Siis kritseldas taskust võetud paberile mingeid märke ja noote. Vangutas üllatunult pead, muudkui kuulas ja muheles... Ta silmad särasid ulakalt ja üldse ta oli nagu poisike, kes on leidnud värvilise klaasikillu.
Aegu hiljem tundsin selle ööbiku hüpleva improvisatsiooni ära ühes üsna sürrilt kõlavas klarnetipalas, mida mõnusa kergusega esitas noor daam muusikaakadeemia kontserdil, mis Lepole pühendatud...