Mart Raudsaar: sauna panin, küla läks (4)

Ja nüüd on tõenäoliselt neidki, kelle meelest on koroonaviirus kadunud ning võib elada nii nagu varemgi. Hängida kaubanduskeskustes, käia rahvaüritustel, tungelda ostusabades. Mul on neile inimestele kurb sõnum: see ei ole võimalik! Eesti on saanud viiruse leviku maailma keskmiste näitajatega võrreldes paremini kontrolli alla, kuid mitte seetõttu, et viirus oleks ära väsinud, vaid tänu üldrahvalikule ja ennastohverdavale jõupingutusele. Aga kui nüüd väsime hoopis meie, osutub kogu senine jõupingutus asjatuks ning järgneb uus viiruselaine, mille kohta võiks öelda kunagise Petseri suurtulekahju järel käibesse läinud ütlusega: sauna panin, küla läks! (1939. aastal põles asjaolude kurval kokkulangemisel mõne tunni jooksul maha umbes kolmandik Petseri linnast.)

Ehkki olukord läheb paremaks ja me ei pea enam teist inimest nähes igaks juhuks metsa hüppama, nagu Põhjasõja ajal tõenäoliselt tehti, pole mõtet luua illusioone muretust elust. Mõnda aega peame õppima elama hoopis teisiti, kui elasime enne märtsikuud. See tähendab, et ennast avavad asutused peavad hoolikalt läbi mõtlema, kuidas vältida nakatumise uut lainet. Eeskujuks saavad olla need, mis tegutsesid kogu kriisi aja, kas või tanklad ja toidupoed.

Esiteks, tuleb piirata korraga siseruumides viibivate inimeste hulka. Näiteks meil Postimehes tulevad kokkuleppel osakonnajuhtidega tööle pooled nende töötajatest.

Teiseks, inimesed ei pea ninapidi koos istuma. Postimehe avatud toimetuse näitel tehakse tööd kahemeetriste vahedega ning hommikused koosolekud jäävad veel maikuu lõpuni toimuma arvuti vahendusel, kus igaüks saab osaleda oma laua tagant.

Kolmandaks, töötajatest hoolivad ettevõtted peavad tagama neile kaitsevahendite olemasolu ja tööpindade desinfitseerimise vähemalt kord päevas. Toimetuses saab olema piisav varu maske ning käte desinfitseerimise vahendeid.

Neljandaks, eriliselt tuleb hoida distantsi iga päev koos tegutseva töötajaskonna ning klientide vahel. Rääkides Postimehest, ei lase me majja kõrvalisi isikuid ning eesliinil töötavate ajakirjanike jaoks on olemas maskid.

Käisin eile ühes Tartu Kummipostis ning mulle avaldas muljet, kuidas nad olid läbi mõelnud töö ohutu organiseerimise järgnevateks kuudeks. Klient sõidab autoga ise tõstukile ning seejärel istub autos või lahkub töökojast. Klientidele on põrandal markeeritud kulgemisteed ja klienditeenindaja istus klaasi taga, mille ümber oli loodud täiendav lindiga piiratud ohutusvöönd. See on hea. Praegu pole aeg tikkudega mängimiseks.