/nginx/o/2020/05/07/13089206t1h0618.jpg)
Ajakirjanik ja teatrikriitik Margus Mikomägi on aegade jooksul eri väljaannetes avaldatud järelehüüetest ja mõjukate lahkunute mälestuseks kirjutatud tekstidest kokku pannud «Surnute raamatu», mis hoolimata kõhedast kõlast äratab ellu helgemad mõtted lahkunud suurkujudest.
Sõites Raplamaale Mikomäe maakodusse, meeles eelmisel õhtul «Surnute raamatust» loetud tekstid, mõtlen, et järelehüüe lahkunule ei pea olema sugugi imal ja silmakirjalik. See võib olla kaugelt enam kui formaalne ja puine nekroloog. «Surnute raamat» sobib tegelikult päris kenasti samasse ritta, kus on ees Voldemar Panso kirjutatud «Portreed minus ja minu ümber» ja ka Heinz Valgu mitte väga ammu avaldatud «Poisid! Viige mind siiski jaoskonda!». Sest tekstid selles on tundliku sulega kirjutatud väikesed portreed autorile ja küllap paljudele teistelegi olulistest inimestest. Ja ajast, milles nad elasid.
Niisiis, istume Mikomäe maamaja hoovis mõnusaks istumiskohaks sätitud kuuris, uksed kevade poole pärani lahti, ning räägime asjast. Et miks ta eri väljaannetes ilmunud järelehüüded ja mõtisklused ikkagi kaante vahele kogus ja raamatuna avaldas?
/nginx/o/2019/09/11/12549081t1h9974.jpg)