Märt Põlluveer: mida teha tulevikus teisiti?

Mul on unistus. Unistus, et Eesti tervishoiusüsteem on võimalikeks eriolukordadeks ja kriisideks korralikult valmistunud. Päriselt, mitte ainult paberil. Süüdistada epideemia levikus terviseametit on sama, mis vihastada rahvusliku peegelpildi peale. Selle asemel tuleks praegu mõelda, mida peaksime tegema, et tervishoius ootamatusteks paremini valmis olla.

Tulenevalt 2018. aastal vastu võetud hädaolukorra seadusest on terviseamet hädaolukorra staabiprotseduuride ja juhtimisvõimekuse suurendamisega tegelenud alles paar aastat, kuid töövõimelise staabi loomiseks läheb tarvis korralikku rahalist tuge ja süsteemset tööd kaheksa või kümme aastat. Samas on tervishoius süsteemset hädaolukorravalmidust rohkem või vähem ignoreeritud ligi 25 aastat.

Hoolimata ägedatest seisukohavõttudest ei ole ükski Eesti haigla hädaolukordadeks nõutaval tasemel valmis. Näeme, et tegeliku kriisi puhul maksab see, milleks reaalselt valmis ollakse. Üks reaalsuse osa on aga see, et Eesti haiglates pole reservmeditsiinivarustust. Alaliselt pingelise eelarve puhul on otsustajatel raske leida motivatsiooni reservide tekitamiseks. Ja mis kõige tähtsam: polnud poliitilist suunist. Kriisivalmidust on raske rahvale müüa ja ega inimesed ka oma isiklikus elus reservide peale suurt ei mõtle. Vaid kümnel protsendil Eesti elanikest on sääste, mida jätkub enamaks kui nelja kuu vajadused.