FEMINISTLIK PAMFLETT. Eia Uusi romaan «Tüdrukune» on katse teha kõrgkultuuri standarditele vastavat sotsiaalse sõnumiga päevakajalist tibikirjandust. ⟩ Kergejalgne catwalk fantaasiate ja foobiate miiniväljal

Teose peategelane on mõõdukalt edukas, mõõdukalt ilus, mõõdukalt kultuurne ning ebamõõdukalt labiilne üksik 39-aastane lasteta naine, kelle bioloogiline «parim enne» hakkab peagi läbi saama. Loo alguses koondatakse ta töölt. Kodus ei oota midagi ega kedagi. Kangelanna on masenduses ning tunneb end «väärtusetu, vana, andetu, tüdinu ja väsinuna» (lk 43).

Üksik ja meeleheitel naine – üks meie ajastu peamisi kirjanduslikke stereotüüpe – on alati tragikoomiline kuju. Sest ta on surnud ringina tema ümber sulguvas konfliktis nii iseenese kui ka ümbritseva reaalsusega. Eia Uus veab peategelase karakteri ilusti käima koomikat ja traagikat püüdlikult balansseerides, ent teist siiski pidevalt esimesega pettes. Teose esimeses isikus esitatud tekst on pihtimuslik ja muhedalt eneseirooniline, sisu seikluslik, õhustik seksuaalsusest laetud. Suurematest sentimentalismipalangutest, mida leiab poognate kaupa Uusi eelmistest romaanidest, on siin hoidutud.

Kiiresti selgub, et «Tüdrukune» on üks neist lugematutest meelelahutusliku vormiga lohutus- ja inspiratsiooniromaanidest, mida täidab kangelanna arhetüüpselt naiselik võitlus nii oma unelmate printsi kui ühtlasi ka enesehinnangu, eneseväärikuse ja enesemääramise nimel, tema heroiline teekond üle sotsiaalsete tabude ning isiklike foobiate ja fantaasiate miinivälja.

Vähemalt alates Jane Austini teostest (eelkõige «Mõistus ja tunded», «Uhkus ja eelarvamus» ning «Emma») on igal põlvkonna naistel olnud selles liinis omad tüvitekstid. Viimastel aastakümnetel nt Helen Fieldingu «Bridget Jonesi päevik» ja Elizabeth Gilberti «Söö, palveta, armasta». Ning muidugi teleseriaal «Seks ja linn», mille järel on ka peavoolu valgunud järjest enam kõike seda, mida peeti patriarhaalse maailmakorra standardite seisukohast varem (vähemalt popkultuuris) moraalselt, ideoloogiliselt ja/või esteetiliselt ebakorrektseks. Ehk teisisõnu, eetriaega on hakanud saama ka lesbid, feministid, seksuaalselt hüperaktiivsed ning väliselt ebaatraktiivsed (sageli kõik neli ühes isikus).

Eia on esteet, koledaid inimesi ei ole ta oma romaani karakterite ringi võtnud. Sarnaselt muinasjutuga, mida peaaegu kõik žanripuhtad naistekad enesest kujutavad, on ka «Tüdrukune» otsapidi muinasjutt, sest kõik on siin natuke «suurem kui elu». Tegelaste hulgas on koguni kaks inimest (Jane ja Kaarel), keda võib kirjelduste järgi pidada peaaegu täiuslikuks; omal moel vastab sellele kriteeriumile ka Mona (eriti kui lugeda ooperikäigu kirjeldust) ning Triinu, kes pürib teoses Eesti ajaloo esimeseks naispeaministriks.

Minajutustaja Lilian on oma väidetavast «lootusetusest» hoolimata kokteilipidude kuninganna, kellele ajavad keelt püksi nii kümme aastat nooremad mehed kui ka kakskümmend aastat nooremad naised. Tema ellu tulvavad selle romaani suhteliselt napi ajalise kestuse vältel sisse nii kaks printsi kui ka printsess.

Ehkki siin romaanis on koos mitu – ja ma ütleks, et antud mahu ja teostuse kohta ehk isegi liigagi mitu – süžeeliini ja teemat, tõstab teose pealkiri neist peamiseks naistevahelise armastuse. Pealkirja ainsat sõna «tüdrukune» tuleks semantilises plaanis ilmselt lugeda samas võtmes kui sõna «ketšupine». Mis tähendab, et üks tüdruk saab olla «tüdrukune» üksnes teisest tüdrukust.

Kahe eri generatsioonist naise romantiline suhe elektrifitseerib nii romaani peategelase karakterit kui ka kogu tegevustikku, iseäranis kõnetasid mind argitasandilt võrsuvate rollimängude kirjeldused (nt lk 152, 182, 194), milles oli salapära; mis jätsid mulle lugejana võimaluse kaasa mõelda ja fantaseerida ning seega pisut omapoolselt lugemiselamusse panustada.

Romaanivormi valatud võitlev sõna

Suurem osa Eia Uusi romaani tekstist jääb paraku suhteliselt pealispindseks ja deklaratiivseks, kuna sisemonoloog püsib suuresti üksnes visuaalse taju sõnadesse vahendamise teenistuses. Mis on iga ainsuse esimeses isikus kirjutava autori potentsiaalne komistuskivi: kirjeldamise ja vihjamise asemel saab kõik liiga lahti seletatud, otsesõnaliselt välja öeldud, lõpuni lugeja eest ära tõlgendatud.

Selle häda küüsis vaevleb ka Eia teose kõige missiooniteadlikum kihistus – võitlus mehelike mõttemallide ja käitumismustrite vastu –, mis teeb romaanist feministliku seinalehe. Võitlev sõna on mõnusalt rokkiv eneseväljenduse žanr, kuid romaani kontekstis mõjus see antud teostuses paraku liiga publitsistlikult (eriti suure õhtusöömaaja stseen, lk 197–211).

Ehkki Uus on jaganud feministliku baas-agenda väljendamise tegelaste vahel ära, kõlavad vastavad avaldused oma deklaratiivses manifestatiivsuses enamasti ilma vähimagi personaalse puudutuseta. Justkui ruuporist riigikogu ees: «Ma tahan olla kindel, et kellelgi ei ole õigust minu kehale, ja ma tahaks, et ebamugavalt tundmine ei oleks mu loomulik seisund» (lk 205), «naisel peab olema vabadus olla kes iganes, olla paks või peenike, lastega või lastetu» (lk 254), «naisi hoiavad seksi nautimast meediasõnum, moraalisõnum ja meditsiinisõnum» (lk 245) jne. Kindluse mõttes loetletakse sinna otsa ka feministliku teooria klassikute nimed (lk 220). Loe nagu loengut.

Kahe eraldi lühipeatükina esitatud flashback’id minategelase teismeeast, mis kujutavad kogetud seksuaalset ja emotsionaalset vägivalda, on vormivõttena väliselt üsna värskendavad (kui alateadvuse allasurutud hääl minevikust), ent ei hakka teose kogutervikus orgaaniliselt tööle, ei sulandu üldpilti. Ning mõjuvad seega pisut punnitatult. Otsekui katsed romaani valdavalt operetlikku tundetooni jõuga tumedamaks keerata, teha romantilisest seksikomöödiast ja feminismi õhtukoolist ühtlasi vägivaldne psühhodraama.

Sama võib öelda minategelasele tänaval osaks saanud seksuaalrünnaku kohta, millest tekkinud psühhotrauma segab väidetavalt tema «tööd, ööund ja tervislikku seksuaalelu» (lk 111). Teose tegevustik, mis näitab kangelanna kergejalgset ja kergemeelset minekut läbi olukordade ning inimsuhete, sellele väitele kahjuks praktilist tuge ja tõestust ei paku. Mispuhul peame taas kord rääkima ilukirjanduse võimaluste kahetsusväärsest alakasutatusest. Pole vaja väita, kui ideaalis võiks hoopis kujutada.

Feministlik realism

Samal ajal on «Tüdrukune» žanriliselt tõeline feministlik realism (minu taotluslik värdvorm, mis tuletatud sõnapaarist sotsialistlik realism). Üle kõigi selle ridade lehvib uhkelt naisõigusluse lipp – naiste sotsiaalse, füsioloogilise ja emotsionaalse olukorra kirjeldamisel laskutakse elu ilustamatult tõepärase kujutamise huvides kohati täiesti günekoloogilisele tasemele.

Raamatust jooksevad läbi kõik naisesusega seotud bioloogilised ja sotsiaalsed märksõnad: menstruatsioon ning selle arvukad kaasaanded, menopaus, süütuse kaotamine, rasedus, kunstviljastamine, emakaoperatsioonid, suguhaigused, tupegeelid, tupeseened, spermaallergia, anoreksia, alamakstus, alahinnatus, alarahuldatus, seksuaalne ahistamine jne. Kusjuures abort oli vist välja jäänud, kui nüüd mõtlema hakkan. Kõige tehtu foonil tundub see autori lohakusveana.

«Tüdrukune» vahendab hästi naisemantsipatsiooni võitluslikku vaimu, mida on kaasajal väga palju eesti kujutavas kunstis ja otsapidi ka teatris ja filmis, ent kirjandusse pole see suurema lainena veel jõudnud.

Ajad on muutunud, moodne naine pole enam nagu mingi Onegini Tatjana, kelle läbikäimine ihaldusväärse mehega piirdus passiivse koketerii, ühe kirjakese ning igavese resignatsiooniga. Pussypower-generatsioonil on, nagu nimigi ähvardavalt kuulutab, rohkem nii pussy’t kui kapower’it. Mis on mõistagi väga vajalik ja ajastuvääriline. Ning meeldib ühtlasi igale enesega toime tulevale mehele.

Kuid aeg, mil see teema ise suudab tagada teosele kõnekuse, hakkab vist vaikselt mööda saama. Ühtlasi on vaja käsitlusviisi, mis oleks kunstiliselt kandev ning inimlikult paeluv. Eia Uusi romaan jäi minu jaoks sellel teel kuhugi poole peale. Kuna on hõre, hüpleva fookusega ning kannatab tugeva kompositsioonipuude käes.

Psühholoogilise romaanina ei vea «Tüdrukune» minu silmis välja, ent «lisadega» žanriromaanina (moodne ja missiooniga naistekas, kultuurne tibikas) on sellel vastava sihtgrupi juures kuuldavasti korralikult lööki. Pakun, et potentsiaalselt võiks see sobida gümnaasiumiealistele noortele soost sõltumata.

Nii teose senine menu kui ka suhteliselt avatud lõpp – mida loen romaani suurimaks kunstiliseks õnnestumiseks – vihjavad järje võimalikkusele. Seda enam, et minategelase seksuaalne ümbersünd ning kasvamine inimesena jäid siin justkui alles algfaasi. Sõnapaar «küps keerukus» (lk 89), mida ta enese kirjeldamiseks kasutab, vajanuks karakteriloome seisukohast oluliselt pikemat lahtikirjutust.