Karantiiniunelmad (2)

Sulgen silmad ja olen La Ramblal, laud kaetud hõrgu mereannipaella ja karamelli-apelsinikoogi ja suure klaasi magusa punase veiniga, särginööbid lahti, leitsakuline tuul rinda silitamas. Ärkan hommikul ahtakeses peatuspaigas, kust avaneb imeline vaade rannale, ja istun vana kirjutusmasina taha. Töötan uut laadi teose kallal, mis kujutab endast segu sürrealismist, modernismist ja uussiirusest. Pole aega väikesteks mängudeks. Olen tüdinud vana maailma suremisest. Tahan midagi uut.

Tean, et ma ei ole üksi. Me oleme kõik selles masenduses. Paanika, tõbi, mis toob vahetult esile meie masenduse. See on hiiglaslik helkiv peegel, mis heiastab meile seda, mida oleme õieti kogu aeg teadnud. Oleme teadnud, et kõik on katki, ometi astunud aina edasi. Me räägime aja ootamisest, mil minna tagasi endise ja vana juurde – aga kas me tõesti tahame tagasi minna? Ei, südames tegelikult ei taha. Las aeg liigub mööda oma rada. Vaatame, kuhu see välja viib. Võib-olla seal teisel pool ootab ees midagi palju suuremat rahuldust pakkuvat. Näiteks lauake veini, naiste ja magustoiduga. Mõistagi on see kõik pelgalt üks hullumeelne kevadise karantiini sünnitatud unelm.

Nädalate kaupa olen tegelikult tammunud aina edasi-tagasi siin Viljandis, ääretult kaugel oma Barcelona-unelmast, uurides läbi kõik rajad ja nurgakesed, avastades uusi maailmu ja universumeid, millesse olin varem suhtunud ükskõikselt või üldse eiranud. Ühel päeval sattusin paika, kuhu on maetud 1905. aasta mässusündmustes osalemise eest hukatud eestlased. Vanade kindlustuste müüride juures põrkasin iseäralikule kivitrepile, mis paistis algavat rohust ja suunduvat eikuhugi. Mineval õhtul nägin üht meest rannas hüppeplatvormil seismas ja kaugusse jõllitamas. Ta lihtsalt seisis seal õhtutuule käes ja vaatas kuhugi kaugele. Siis sain aru, et tal on täpselt sama asi nagu minul. Nagu mina unelesin Barcelonast, nii olid ka temal silme ees mingid kujutelmad ja fantaasiad.

Üks mu Ameerika sõber jäi lausa unelmasse pidama. Ta oli parajasti Indoneesias puhkusel ja otsustaski sinna jääda. Nüüd on ta alustanud uut elu ühel kaugel saarel. Ta kutsus mind külla ja ma vastasin, et tulen niipea, kui olen parve valmis saanud. Ma olen reisiks valmistudes hoolega lugenud «Kon-Tikit». Ükskord peab see tulema niikuinii.

Me ei ole läinud hulluks tavapärases mõttes, aga selles uues eksistentsis peitub mingi eriline energia. Midagi sellist, mida ma ei ole eales varem kogenud, aga mida ometi ääretult naudin. Läbi põlismetsa kulgeb seal rada, mis viib järve äärde sadamasillani. Just sinna lähen ma päevast päeva mediteerima. Leban selili, tunnetan vee rütmi, kaen päikest ja mõnulen selle kiirte all nagu hüljes. Pööran ümber ja kriipseldan oma mõtted märkmikku – samasse märkmikku, mille võtan kaasa Barcelonasse. Täna olin seal ja mu juurde ilmus kõrkjatest naine sinises kleidis. «Ega te vastu pole, kui ma ujuma lähen?» küsis ta. «Olge lahke,» vastasin. Ta laskis järveveel end tükk aega heilutada, siis istus mu kõrvale sadamasillale ja lasi päikesel end kuivatada. Mina panin märkmiku kõrvale ja me vestlesime veidi aega kirjutamisest. Ma olin mõtlemisest, otsimisest, püüdlemisest nii väsinud, et mõtlesin, et ega ma ei peagi kuhugi minema. Veel mitte. Isegi Barcelona võis oodata. Kõik, mis vaja, oli mul seal juba olemas.

VT: Las aeg liigub mööda oma rada. Vaatame, kuhu see välja viib.