/nginx/o/2020/04/30/13078354t1hc1cd.jpg)
Eraklik eluviis, põrandapesu leeliseveega ja võõrast päritolu köögiviljade leotamine soodavees – kõlab nagu võitlus viirusega, kuid kuulub vene vanausuliste vanema põlve tavaellu veel tänapäevalgi, kirjutab Einike Sooväli, Eesti Vabaõhumuuseumi paljurahvuselise Eesti keskuse juht.
Vanausuliste uurijad kogu maailmas on oma ülestähendustes märkinud, et nood on läbi aegade suurtest epideemiatest kergemalt pääsenud. Selle põhjuseks peetakse vanausuliste eraklikku eluviisi ja suurt puhtusearmastust.
Üsna märkimisväärne hulk selle huvitava rahvakillu esindajaid on Eestis elanud juba üle 350 aasta, kuid sealjuures on nende uskumused ja kombed jäänud suuresti samaks. Seda küll mööndusega, et vanem põlv järgib neid rohkem, nooremad aina vähem. Aga nii mõnigi aastasadadega järele proovitud abinõu oleks justkui maha kirjutatud praeguse viirusetõrje võtetest.
Üks vanausuline rääkis kord kõneka loo. Mööda küla liikunud vanausulisest kosjamoor, kes vaatas, kes kellega paari sobiks. Ühel pühapäeval sattus ta majja, kus oli imekaunis tüdruk, kes otsis õiget kavaleri. Selles elamises olid kõik põrandad puhtaks küüritud, vaibad pestud ja üldse säras kõik puhtusest. Kosjamoori saabudes oli tütarlaps voodit üles teinud ja asetanud padjad korraks põrandale. Kosjamoor nägi seda ja läks küla peale kuulutama. Tütarlaps jäigi vanapiigaks.