/nginx/o/2020/04/30/13078328t1hff48.jpg)
On au tutvustada maailmatasemel ühiskonnateadlase Rein Taagepera esseekogu «Julgus olla nõrk» (2019). Kuigi paljud selles sisalduvad tekstid on valminud aastakümnete eest, on need siiski loetavad üle aegade. Teose peateemad on lähiajalugu ja ühiskond. Ta kirjutab demokraatiast, maailmariikidest, eestluse ajaloost ja eesti keele kujunemisest.
Autor nimetab eestlasi ja lätlasi pisimateks mandrirahvasteks, kel on omaette keelele rajatud kõrgkultuur. Eesti kirjakeele tekkimise eest tuleb tänada jesuiite, sest protestantlikud pastorid hävitasid talurahva esimesi trükiseid. Alles vastureformatsioonis sai usulevitamise peamiseks vahendiks matsidele kirjakeele kujundamine (lk 63j).
Kui muistse vabadusvõitluse ajal sakslased «päästsid» eestlased slaavistumast, siis Peeter I «päästis» eestlased saksastumisest. Selline võimude vaheldumine Eesti ajaloos aitas säilida talurahva keelel. Kultuuriga läänest (rüütlid, mõisnikud) ja võimuga idast (tsaarid) polnud kummalgi võimalik endasse lõplikult sulandada talurahvast ja eesti keelt.
Autor võrdleb mongolite, hiinlaste, araablaste, inglaste, prantslaste ja venelaste maailmariikide maa-ala muutusi. Erinevalt Arnold Toynbeest ei kirjelda ta nende riikide ajalugu ja kultuuri, vaid võrdleb seniste suurriikide kestvust ja lagunemist. Taagepera kujundab ajaloo suurimate maailmariikide algusest kuni lõpuni võrdlevad ajalised joonised (lk 245j) ja maa-ala suuruste joonised (lk 258j). Neist andmetest tuletab omakorda valemid riikide kasvuaja ja püsimisaja pikkuse kohta. Saadud mudelit kasutab ta Venemaal toimuvate muutuste hindamisel. Tuhandete aastate taustal tehtud võrdlusest järeldub ka kõige suurema maailmariigi juhuslikkus või sattumus.
/nginx/o/2020/04/30/13078329t1h322d.jpg)