Ma ei löö oma rusikat uhkelt kuue samba vahel sinisesse headest mõtetest nõretavasse taevasse. Ma ei kallista oma parimaid sõpru ega nemad mind. Ma ei kohta triumfeerivas rahvasummas vanu tuttavaid ega vaheta nendega armsalt piinlikke viisakusi.
Koos lõpuaktuse ärajäämisega sai lõplikult selgeks, et enam iialgi ei näe ma oma kursakaid uniselt Toomemäkke loengusse rühkimas. Milline üldse oli mu viimane «tõeline» loeng? Ma ei mäleta, mida ma ütlesin. Kelle kõrval istusin. Ega isegi, kellega ma Toomemäelt alla ühikasse jalutasin. Üks, mis kindel: oleks me siis teadnud, et käes on meie viimane ühisolemine, poleks me rutiinselt oma kodudesse naasnud. Kuid me ei saanud seda teada. Nagu ei tea me praegugi, millal see kõik lõppeb.
/nginx/o/2011/12/15/876926t1h28ab.jpg)