/nginx/o/2019/08/13/12463745t1h02a1.jpg)
Lugesin Su artiklit «Ehk ei tulegi kevad...» (PM 27.04) ja tunnistan, et olen samuti juba pikemat aega mõelnud tasakaalu puudumise peale. Ja mitte niivõrd inimese ja looduse, vaid maailma ja Maailma vahel; tsivilisatsiooni (kuidas?) ja kultuuri (mis?) vahel. Ja võtsin riiulist Norbert Wieneri «Küberneetika ja ühiskond» (1969). Mäletasin õigesti – kogu asja aluseks on TAGASISIDE. Tasakaalukausid peavad ju teadma, kuidas teine parajasti on...
Oluline on aga see, kuidas seda tagasisidet kuuldakse, kuidas sellest aru saadakse ja kuidas sellele omakorda vastatakse. Meile on saadetud sõnum, et me kõik oleme hädaohus. Või hädaorus, kui soovite. Ma ei hakka täpsustama, kes saatis, sest lõppkokkuvõttes pole see ju oluline. Mis seal salata, kui omal ajal hakati rääkima globaliseerumisest, võtsin seda hea sõnumina – saan ju nüüd tunduvalt parema juurdepääsu maailma erinevatele kultuuridele! –, et maa on antud meile mitte harimiseks, vaid kaevamiseks, et reporteri küsimus «Ja millal siis kopp maasse läheb?» ei läheks meil niisama kõrvust mööda.
/nginx/o/2019/03/07/11849236t1h790d.jpg)