Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/04/29/13077330t1hb26e.jpg)
Meenutan õpetlikku lugu seitsmekümnendaist ühes ENSV tehnoloogiabüroos, kus tuldi välja uudisega, et kapitalistid olevat leiutanud õhukese ekraaniga televiisori. Noor insener päris lihtsameelselt: «Miks nad seda tootmisse ei lase ja me peame vahtima kineskoobikobakaid?» – «Narr,» vastasid targemad, «kineskoobi-mehed pole oma kasumeid veel välja võtnud.» Läks kolmkümmend aastat, enne kui kineskoobi-mehed oma kasumitega pensile läksid ja arenguinvesteeringud ümber mängiti. Algas lameekraanide ajastu.
Koroonaviiruse katastroofile saaks hõlpsasti konstrueerida meelevaldse eelloo – eelmisel aastal Rootsis alanud kummalised koolistreigid keskkonnakaitseks. Läheneva äikesepilve taustal astus ÜRO kõnepulti koolilaps Greta, sajatades maailma liidritele näkku, et nemad on maakera kliima tuksi keeranud. Järgnes Euroopa Komisjoni president von der Leyen tööstusrevolutsioonilaadse rohepöördega. Maailma ootas ees grandioosne keskkonnapuhastus – eestlaste «Teeme ära!» talgud hiigelmastaabis.