Mart Helme: päästeseaduse välja kuulutamata jätmine on kahetsusväärne (31)

«On äärmiselt kahetsusväärne, et päästeseadus, mis sisaldab ka õigust avada kriisiolukordades elanike informeerimiseks ja nõustamiseks mõeldud kriisiinfotelefon 1247, jäi presidendi heakskiiduta,» leiab siseminister. Tema sõnul päästeseaduse muudatused, nende seas ka vajadus kriisiinfoteenuse järele, ei ole tekkinud eriolukorra ajal, vaid juba 2019. aasta detsembris. 

«Seadusesse sisse kirjutatud kriisiinfoteenuse osutamiseks vajalike andmete kasutamine vastab igati isikuandmete kaitse nõuetele ega riku ühegi inimese õigust terviseandmete kaitsele. Kriisiinfoteenuse osutaja ei vaja ega hakkagi vajama juurdepääsu inimese terviseandmetele. Info jagamiseks on vajalik näha vaid seda, kas, kus ja millal on kriisiolukorras kannatanule abi osutatud,» selgitas Helme.

Minister selgitas, et on näinud varasemate kriiside pealt, et kriisiolukorras kasvab inimeste vajadus saada infot ja juhiseid ühest usaldusväärsest allikast. «Päästeseaduse muudatus loob kriisiolukorra lahendamiseks ja elanikele info jagamiseks õigusliku aluse avada vajadusel kriisiinfotelefon 1247,» lisades, et seesama number vastab näiteks praeguses koroonaviiruse epideemiast tingitud eriolukorras elanike kõikvõimalikele küsimustele ning jagab juhiseid hakkamasaamiseks. «Kuid iga kriis ei ole koroonakriis.»

«Kas olete mõelnud, mida teha siis, kui mõne suurõnnetuse tagajärjel saab kannatada hulk inimesi ja me vajame järsku teavet, kas meile lähedane inimene on kriisipiirkonnast evakueeritud või millisesse haiglasse ta on viidud?» küsib Helme. Tema sõnul peame arvestama võimalusega, et kriisiolukorras ei pruugi olla võimalik pereliikmetele helistada ja nendega ühendust saada.

Helme tõi näiteks 2010. aasta lumetormi Monika, mil piirkonnast evakueeritud inimeste telefonide akud olid tühjaks saanud ning seetõttu ei õnnestunud lähedastel nendega ühendust võtta ning nad hakkasid info saamiseks paaniliselt hädaabinumbrile 112 helistama.

«Teine, veelgi muserdavam näide pärineb 1994. aasta 28. septembrist. Kas mäletate, kui paljud inimesed olid teadmatuses, kas nende lähedased on laevahukust pääsenud või mitte, kas nad on viidud haiglasse või millal neid viimati nähti? See on kõige karmim näide paljude hukkunute ja kannatanutega katastroofist, mis kirjeldab lähedaste kohta info saamise vajadust kõige ehedamalt,» lisas Helme veel üheks näiteks. 

«Me ei saa pead liiva alla peita ja unustada, et masskannatanutega liiklusõnnetused, suurpõlengud, varingud, üleujutused, lumetormid jne on üsnagi reaalsed sündmused, mis juhtuda võivad. Selliseid õnnetusi, kus kannatanuid on viidud erinevatesse haiglatesse ja pereliikmetel pole olnud võimalik nendega kontakteeruda, on Eesti ajaloos piisavalt. Teadmatus oma lähedaste saatusest on kriisiolukorras väga valus taluda,» märkis ta.

Tema sõnul päästeseadus just sellise info küsimist ja saamist vajadusel võimaldabki ehk kas, kus ja millal on kriisiolukorras lähedasele abi osutatud, sest infotelefonilt ei saa ega hakkagi saama keegi teavet ühegi inimese tervisliku seisundi kohta, sest see ülesanne jääb ikkagi arstidele või kurvemal juhul politseile.

Helme kinnitusel käivitatakse kriisiinfoteenus ainult kriisiolukorras sündmuse lahendamise eest vastutava asutuse korraldusel ja ka siis vajab kannatanute kohta info jagamise teenuse avamine eraldi otsust ehk infot lähedaste kohta saab küsida ainult sellises kriisiolukorras, kus kannatanuid või evakueerituid on suur hulk ja teadaolevalt ei ole lähedastel olnud võimalik nendega ühendust saada.

«Sellist infot ei saa hakata küsima ega andma igaüks. Kõik kõned salvestatakse ja loomulikult tuleb helistajal end tuvastada, selgitada seost võimaliku kannatanuga ning põhjendada info saamise kriitilist vajadust. Ma siiralt loodan, et me ei pea kannatanute kohta info jagamise teenust mitte kunagi päriselt aktiveerima, kuid riigina oleme me kohustatud kriisiolukordadeks valmistuma ning looma seadusliku aluse, mis võimaldab Eesti inimestele hädavajaliku informatsiooni jagamise,» ütles Helme.

Helme sõnul vaadatakse presidendi väited ja põhjendused üle ning seejärel otsustatakse, mis ettepaneku riigikogu õigus- ja sotsiaalkomisjonidele esitada.