Nädala mõte: taaskohtumine Poisiga

Ei olnud mul lapsena aimugi, miks ta seal elab või et tal vaesekesel võib seal üsna kitsas olla. Selle kõigeni jõudsin alles mõni päev tagasi. Ja mitte heldinuna lapsepõlvepilte vaadates, vaid et perega loodust avastades silte „Äntu kalakasvatus” ja „Hüljes” nägin. De ja vu! Ma ju teadsin, et ta seal elab ja mul on sinnakanti aeg-ajalt asja, aga miks ma polnud teda oma lastele varem tutvustanud!

Nimelt kolis 2008. aastal Audru hüljes nimega Poiss karusloomakasvatuse sulgemise järel Äntu kalakasvatusse. Olen Poissi Audrus omajagu imetlemas ja vaatamas käinud, aga peale ühe kiire töö­visiidi 2012. aastal olin justnagu unustanud, et ta nüüd Lääne-Virumaal elab.

On isegi pisut naljakas, kui palju elevust pealtnäha väike asi tekitab. Jah, Poiss ei ole päris seesama hüljes, keda eelkooliealisena imetlesin, sest esimene hüljes suri Audrus 1997. aastal vanadusse. Aga kuna karusloomakasvatuses oli ­aegade algusest hüljes olnud, toodi uus hülgebeebi sinna aastal 2000 ja teda ehk Poissigi olen seal omajagu tervitamas käinud.

Missugune seltskondlik tegelane ja missugune suur tiik elamiseks. Kui ütlesin Poisile poolnaljaga „No tule poseeri mulle korra”, ei osanud ma oodatagi, et ta seepeale veest välja aia äärde tuleb. Või „Mine nüüd ujuma tagasi” peale pea vee all pistab. Elevust veel rohkem kui kakskümmend aastat tagasi Audrus!

Praegune koroonaaeg on meid palju rohkem loodusesse viinud. Teeme asju, mille jaoks varem aega polnud, ümbruskonna avastamine on üks neist. Teinekordki tasub mitte rangelt näpuga kaardil järge ajada, vaid lihtsalt kulgeda, sest mine tea, mis elul sulle pakkuda on. Kui me poleks too päev otse sõitnud, ei oleks mul siiani meelde tulnud, et Poiss Äntus mõnusat elu elab.