Arhitektuuri­ajastu, mil ei osatud hoida pikivahet

Karin Pauluse «101 Eesti nõukogude aja ehitist» annab neile küsimustele lühida ja lööva vastuse, mis peaks olema mõistetav ning nauditav ka vastava erihariduseta lugejatele. Raamat on ühtaegu ligipääsetav, ülevaatlik ja detailitihe, selle tekstiline osa püsib heas proportsioonis. Pildiline mitte nii väga, aga sellest tagapool.

Autor kirjutab sissejuhatuses, et valis raamatusse «piltilusad arhitektuuriteosed, ajastule omased kurioosumid, tüüpmajad, stiiliikoonid ja väikesed väärt projektid». Selline suhteliselt lõtv valikukriteerium ähmastab fookust ning suurendab subjektiivsust, laseb tal teemaga päris palju lustida, varem ja mujal kujunenud rõhuasetusi mõnuga ringi mängida.

Ajalugu on distsipliinina üsna demokraatlik, sageli ka heas mõttes väärtusvaba. Nii nagu poliitilises ajaloos seisavad valgustatud monarhid ja humanismimärtrid kõrvuti veriste diktaatorite ja põhimõttelagedate pisimõrvaritega, naudivad Pauluse raamatus – kui omamoodi autahvlil – võrdsetel alustel üksteise seltskonda objektid, mille mastaabid ulatuvad puitsaunadest ja kioskitest kuni hiiglasliku soojuselektrijaamani, mille kuus korstent kõditavad pilvi. Põhilise osa valikust moodustavad ettearvatult siiski elumajad ning haridus-, kultuuri-, meditsiini-, kaubandus-, toitlustus-, tootmis-, majutus- ja administratiivasutused.