Eestis pole väljumisstrateegia küsimusi seni eriti mõtestatud. Akuutne kriis, meditsiinisüsteemi toimetulek ja haigestunute kõvera lamestamine on arusaadavalt võtnud suure osa tähelepanust, ent nüüd pisut julgustavamaid märke nähes peaksime mõtlema, kuidas mitte tarbetult kauaks lukku jääda. Isegi viirusest enim räsitud Itaalias ja Hispaanias hakkab olukord osaliselt leevenema. Ka USA suurimaks koroonakriisiautoriteediks saanud dr Anthony Fauci räägib majanduse «rulluvast» avanemisest ehk järkjärgulisest, võimalikult ohutust tavaellu naasmisest.
Silmas tuleb pidada, et kohati ei tähenda nende riikide piirangute leevendamine seda, et seal tekib Eestiga võrreldes lõdvem kord. Paljudel juhtudel on sealsed piirangud praegu palju karmimad. Peame iseenesest mõistetavaks seda, et kuigi kurjustame liiga lähedale tikkujatega avalikus ruumis, pole me siiski keelanud jalutamiseks või sportimiseks õues käimist. Et meie omadest rangemate piirangutega riigid hakkavad korda lõdvemaks laskma, ei tähenda seda, et meie peaks enda niigi leebemaid keelde vähendama.
JUHTMÕTE
Liiga kärme väljumisstrateegia peale võib tekkida hoopis tagasiminek, kus haigusjuhtumite ja haiglaravi vajajate arv kasvab taas.
Postimehe ja Eesti Teaduste Akadeemia nõukojas pakkus Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru välja kolm viisi väljumisstrateegia valikute mõtestamiseks. Esimene eristab rahvastikurühmi: näiteks kas noorematel peaks muutuma elu kiiremini lihtsamaks kui vanematel? Teine valikukoht lähtub majandusharudest: kas mingeid majanduse osi tuleks avada kiiremini kui teisi, näiteks paljukannatanud väikeettevõtteid? Konsensus on selles, et suurüritused jäävad ära pikemaks ajaks. Kolmas küsimus on, kas taasavanemises võiksid olla piirkondlikud erisused ehk kas mõni paik võiks avaneda varem kui teised.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2020/04/13/13053172t1h9545.jpg)