:format(webp)/nginx/o/2020/04/10/13049665t1hda72.jpg)
Uus kaheköiteline Vabadussõja ajalugu püüab lisaks sõja kajastamisele vastata ka mõnele Eesti ajaloo fundamentaalsemale küsimusele. Võibolla polegi see paha, võibolla polegi ilma nende küsimusteta – ja raamatus pakutud vastusteta – üldse võimalik Vabadussõda mõista.
Autorid rõhutavad sõna «vabadus» ja annavad nii omalaadse vastuse koguteose «Eesti ajalugu» II osale, mis tekitas 2013. aastal suure skandaali. Miks omalaadse? Sellepärast, et Vabadussõja eelloo peatükk otsesõnu «Eesti ajalugu II» ei maini, kuid polemiseerib sellega sellegipoolest.
Teatavasti oli «Eesti ajalugu II» skandaali üks põhjuseid see, et teose autorid heitsid kõrvale idee muistsest vabadusvõitlusest ja eesti rahvuse olemasolust 13. sajandil. Paralleelid Vabadussõjaga olid kiired tulema. Kohe leidus neid, kelle arvates võiks sellise loogika järgi Eesti ajaloost maha tõmmata ka Vabadussõja.
Nii kirjutas praeguse Vabadussõja ajaloo projekti juht Lauri Vahtre (PM, 31.01.2013), et muistne vabadusvõitlus siiski oli, heites «Eesti ajaloo» II osale ette liigset rahvusvahelisust ehk siis asjaolu, et Eesti ajalugu ennast on raamatus vähe. Loomulikult jõudis ta välja ka paralleelini Vabadussõjaga.
«Ega midagi, jääme ootama Vabadussõja käsitlust, kus pikalt-laialt kõneldakse Schlieffenist, Brussilovist, Koltšakist, Vene ja Saksa revolutsioonist, Judenitšist, Pariisi rahukonverentsist, Lloyd George’ist, Leninist, Trotskist, Wilsonist ja kus Eestis toimunud kõrvalisele nagistamisele on pühendatud lehekülg või paar,» ütles Vahtre.
Kusjuures Vahtre kokku pandud «Vabadussõja ajalugu» peaaegu kõigist neist asjadest ka räägib, kuid Eestis aset leidnud sündmustele on pühendatud mitte üks-kaks, vaid nii tuhatkond lehekülge.
:format(webp)/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)