Maailmal on vaja üht väikeautot. Sõiduproov Hyundai i10-ga

Neil päevil on Eestisse jõudnud veel üks väike linnaauto, seekord pärit Koreast. Hyundai i10 kolmas põlvkond on eelkäijaga võrreldes põhjalikult uueks ehitatud. Sümpaatne väikeauto, hambuni varustatud ja ega välimuse üle ka ei saa kurta. Aga nii lihtsalt nüüd ka ei pääse, et kõik on ilus nagu lill. Veebipealkiri võiks kõlada niimoodi: «Hyundai i10 juures hoidu just sellest asjast». Millest – kannatust, sinna jõuame.

Väike linnaauto on tootjatele tegelikult paras pähkel. Ostja tahab maksta nii vähe kui saab, tal on vaja väikest autot, aga tema meelest olgu see mugav nagu suur auto. Tootja jällegi väikeauto pealt teab mis kasumit ei teeni, kuid selle arendamine neelab ikka oma osa. Sageli tuleb väikse auto jaoks välja mõelda veel sada imet, et väga piiratud ruumi kõik vajalik ära pakkida. Ja siis veel see kurikuulus süsihappegaas. Linnaauto mõte on olla säästlik. Algse idee poolest peaks see olema lihtne ja kerge. Karmid CO₂ normid on vastuolulisel moel linnaautode loomise aga hoopis keerulisemaks teinud. Hübriidtehnoloogiata end normi piiresse pitsitada on paras idamaine viletrikk. Aga hübriidtehnoloogia teeb omakorda auto raskemaks ja keerukamaks. Nokk ja saba, kinni-lahti. Nii ongi päris pisikesi väheks jäänud: Opel Adam, Renault Twingo, Citroën C1 ja nendesarnased on turult lahkunud või peavad lahkumisplaane.