Aimar Altosaar: solidaarsuspuudest (38)

Solidaarsus on selline imeline inimlik omadus, mis paneb meid teistega arvestama, ulatama abikäe ning kannatama koos teistega. Koroonakriis on hea katse, kui tugev see omadus on ning kui arenenud me ühiskonnana oleme. Nõukogude okupatsioon purustas kodanikuühiskonna ja usaldusseosed inimeste vahel ning sellele järgnenud varakapitalistlik vaesusest välja rabelemise pürg ei jätnud solidaarsustundele palju ruumi.

Õnneks on viimase 15–20 aasta jooksul hakanud taastuma inimesekeskne ühiskond, kus üksteise toetamine ja abistamine pole enam erand või julgustükk. Seda on näidanud muu hulgas talgukultuuri taastumine, annetustekorjed ja heategevusüritused. Nüüd on meil võimalus olla solidaarne järgides kõik ühtesid reegleid ja soovitusi, mida jagavad arstid ja epideemia tõrjumisega seotud valdkondade eksperdid. Ja rahvas püsibki enamasti kodus. Kui käiakse väljas, siis hoitakse distantsi – hoitakse enda ja kaaskodanike tervist.

PÄEVA KOMM

Ükski seadus ei keela riigikogu liikmetel ja kõrgepalgalistel riigiametnikel asutada heategevuslikku fondi, kuhu kanda palgaosa, mille kiiret kärpimist seadused ei võimalda.

Kuid ka majandus käib alla, suur osa inimesi ei saa enam tööd teha, väheste eranditega kahanevad sissetulekud kogu erasektoril. Nii töötajad ja suuremate ettevõtete omanikud kui ka füüsilisest isikust ettevõtjad peavad kulutusi drastiliselt vähendama, sest ka kogutud varust ei pruugi pikaajalise kriisi puhul enam piisata. Loomulikult väheneb ka riigile laekuv maksutulu ning solidaarses ühiskonnas oleks loomulik, et ka riik kärbib oma kulusid. Kui eraettevõtetes kärbitakse palku 20–30 protsenti ja rohkemgi ning paljud koondatakse, siis ootaksime ka avalikult sektorilt solidaarset käitumist. Seda me aga ei näe! Vastupidi – valitsuse ettepanek lisaeelarveks sisaldab laenuraha jagamist, mitte kokkuhoidu. Avaliku teenistuse palkade vähendamise või külmutamise asemel kuuleme asutusejuhtide suurtest preemiatest! Ükski seadus ei keela riigikogu liikmetel ja kõrgepalgalistel riigiametnikel asutada heategevuslikku fondi, kuhu kanda palgaosa, mille kiiret kärpimist seadused ei võimalda. Selle fondi abil saaks lahendada nii neid probleeme, mille kallale riigieelarve oma jäikuses ei jõua, kui ka muuta ühiskonda solidaarsemaks.