Martin Ehala: kuidas kõnelda viirusest (3)

Kommunikatsioon on kahepoolne protsess, sellel on saatja ja vastuvõtja.­ Et sõnumil oleks mõju, peab see tulema saatjalt, mida usaldatakse, kanalist, mida jälgitakse, ning viisil ja keeles, mida mõistetakse.

Kriisiolukorras ei saa rahulduda sellega, et valdav osa Eesti elanikest jälgib rahvusringhäälingu eri kanaleid. Küsimus on selles, kuidas jõuda nendeni, kes ei jälgi, ei mõista või ei usalda. Ja neid on meie hulgas ka, rahvusest ja keelest sõltumata.

Viirus ei tee inimesel ja inimesel vahet, ta ei nakata liberaali enam kui konservatiivi, eestlast enam kui venelast, ta levib vabalt ostukorvi sanga kaudu, ükskõik kes selle kätte võtab. Kuni leidub inimesi, kes pole ohtu teadvustanud või pole mõistnud selle tõsidust, on kogu ühiskond suuremas ohus.

PÄEVA KOMM

Et sõnumil oleks mõju, peab see tulema saatjalt, mida usaldatakse, kanalist, mida jälgitakse, ning viisil ja keeles, mida mõistetakse.

Seetõttu ei ole tähtis, milline on valitud suhtluskanali ideoloogiline taust, kui see kanal on nõus edastama meie sõnumit inimestele, keda meil ei õnnestu tõenäoliselt teiste kanalite vahendusel kõnetada.

Ei ole vaja muretseda, kui sõnumit edastatakse keeles, mida sihtrühm kõige paremini mõistab, ja kui seda teevad inimesed, keda nad usaldavad. Jah, muidugi, nende kõneisikute autoriteet kasvab seeläbi, kuid kas pole väiklane muretseda kellegi suure poliitilise populaarsuse pärast, kui alternatiiv on see, et nakatunuid võib olla rohkem.

Üldjuhul pole ka taunitav, kui eri sihtrühmadele antakse edasi sama sõnumit erineva tooni ja tugevusega ja erinevate argumentidega. Iga sihtrühma puhul tulebki kasutada veenmiseks sellist retoorikat, millel on mõju. Küll aga peab sõnumi faktiline osa olema tõene ja sõnumi sisu viima vastuvõtjad ühesuguse käitumiseni. Sekkuda tuleb siis, kui kriisikommunikatsiooni kattevarjus aetakse hoopis mingit muud asja.

Muidugi on Eestil keelepoliitilised põhimõtted ja erimeelsused Venemaaga. Võitluses viirusega oleme siiski kõik samal pool rindejoont.