Võigas kuritegu, mis püsib 30 aastat avastamata (20)

«Nii peene käekirjaga mõrva ei ole siin kandis varem olnud ja ilmselt ei tule ka. Sedavõrd professionaalselt läbi mõeldud ja teostatud,» tunnistab riigiprokurör Alar Kirs 30 aasta tagusest Türi topeltmõrvast kõneldes. Toona oli ta ühiskonda vapustanud kuritöö uurimisrühma juht.

«See lugu on mu n-ö mustas nimekirjas, süda on alati valutanud, et kuritöö jäigi avastamata,» ütleb omal ajal Harald Meri ja tema abilise mõrva avastamisega tegelenud siseministeeriumi operatiivgrupi juht, tuntud politseikomissar Koit Pikaro.

Samasugust mõtet kordab hilisem topeltmõrva uurimisrühma juht Urmas Krüger. «Muidugi painab! Kõik painab. Kõik lahendamata lood jäävad painama,» sõnab ta napilt.

Aga alustame otsast. 1990. aasta kevadel oli õhus varasemast rohkem vabaduse lõhna. Märtsis toimunud ENSV ülemnõukogu valimistel olid veenva ülekaalu saanud riigi iseseisvust toetavad poliitilised jõud. Ehkki ametlikult oli Eesti endiselt NSV Liidu koosseisus, arvukad vene väed endiselt kohal ning Moskva keskvõim ei andnud meie eraldumiseks mingit lootust, oli kurss vabadusele ometi selgelt tunda.

Kuid 6. aprilli hommikul lõikas tavapärastesse poliitikauudistesse sisse ärev teade Türi pastoraadi öisest ulatuslikust põlengust.

Juhuslikult pastoraadist mööda sõitnud piduliste seltskond andis põlengust teada kella kolme ajal öösel. Kuigi tuletõrje saabus kohale minutitega, polnud päästa suurt midagi. Nagu hiljem selgus, oli tegu süütamisega.