Praeguse viirusepideemia võib jagada tinglikult kolme faasi, millest igaühel on oma spetsiifilised vastutegevuse meetmed ning oma riskid ja väljakutsed.
1. faas: haiguse levik maailmas kolletena (Hubei, Lombardia). Eestis defineerisid seda faasi üksikud välismaalt sissetulnud nakatunud ja haiged.
Viirus vajab ülekandeks vektorit, antud juhul siis inimesi, kes liiguks suurel kiirusel ja hulgakaupa epideemia epitsentrist üle ilma laiali. Esimese faasi kriitiliseks tegevuseks on kriisikolletest sissetulnud inimeste testimine, meditsiiniline jälgimine, eelkõige aga (veel üksikute) viiruspositiivsete inimeste aktiivne isolatsioon. Eestis algas see faas 26. veebruaril ja teadaolevalt esimene viirus toodi sisse sellel hetkel meile lähimast suurimast viiruskoldest – Iraanist. Esialgne vastutegevus oli hästi korraldatud ja eelkõige hästi kommunikeeritud. Edasine nii ilus enam ei olnud. Eesti jaoks oli selles faasis kaks viiruse kontrolli alla saamist takistanud kriitilist punkti, millest üks oli meie tahtest sõltumatu, teine aga terviseameti ja kohalike otsustajate kriitiline viga. Mõlemad olid seotud juba uue, meile nii ruumiliselt kui ka kultuuriliselt palju lähema epideemia epitsentriga Põhja-Itaalias. Esimene: koolivaheaeg, mis lõppes 1. märtsil. Rikka riigi elanikena on saanud meil traditsiooniks veeta kevadine koolivaeaeg talvekaamose peletamiseks perekondlikult lõunapoolsetes riikides. Üheks meelispaigaks on seejuures Austria ja Põhja-Itaalia mägikuurordid. Kriitiliseks sai asjaolu, et pärast vaheaega koju pöörduvaid inimesi oli palju ja testimisvõimekus (ilmselt väga) piiratud. Või ei suudetud otsuseid teha. Kõige silmatorkavamaks varaseks Itaaliaga seotud tulemiks oli Tallinna Kristiine gümnaasiumi sulgemine reisilt tulnud ja hiljem viiruspositiivsena tuvastatud kooliskäinud õpilase tõttu. Siiski tundub, et suurem osa Itaaliast kojusaabujaid jäid testimata ja ilmselt ka süstemaatiliselt teavitamata. Teine ja juba oluliselt laiema mõjuga probleem oli 4. ja 5. märtsil Kuressaare spordihoones kõigile hästi teadaolevast koroonaviiruse keskmest saabunud bioloogilise pommi plahvatus. Ka Põhja-Itaalia epideemia üheks suuremaks soodustavaks teguriks peetakse suurte ja emotsionaalsete spordiürituste jätkumist ka reaalse viiruskriisi tingimusteks. On suur tõenäosus, et epideemia käivitamisel mängis kriitilist rolli Milanos 19. veebruaril toimunud Meistrite liiga mäng Atalanta ja Valencia vahel, mida kohalik meedia on hakanud nimetama ka kui «Game Zero». Esimene Itaalia haigestunu diagnoositi kaks päeva hiljem ja haigestus ka 35 protsenti külalismeeskonna liikmetest.
/nginx/o/2020/11/02/13451182t1hb563.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/03/30/13033214t1h57ad.jpg)