Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/03/27/13029210t1h21a2.jpg)
The Weekndi neljas stuudioalbum «After Hours» on taas 1980. aastate omamoodi süütu ja samas sotsiaalselt rikutud, kuid otsiva vaimu refleksioon ning väärikas osa ühe omamoodi maailmatunnetusega ande eneseloomismüüdist.
Kõnealuse artisti puhul ei saa rääkida isiksuse kahestumisest, tema maises kestas on peidus oluliselt rohkem isiksusi, üks isepäisem kui teine. Pole kindel, kas nende kõigiga saab suhestuda ja kas üldse peabki suhestuma. Ilmselt pole mina ainus, kellele jäävad hoomamatuks uue imidži juurde kuuluv permanentselt veritsev nina pluss päikeseprillid iga ilmaga ning karmiinpunane ülikond.