Vikerkaar loeb. Keegi ei tea kasutu kasulikkust

Jutustaja on veidrikust pensionär Janina Duszejko, endine­ insener, nüüd kohaliku kooli­ inglise keele õpetaja, astroloogiahuviline, vegetaarlasest loomaõiguslane, kellel on iga maailmaasja kohta oma imelik seisukoht. Ta pole kuigi seltskondlik, aga ka mitte erak. Üks neist, kellega ta läbi käib, on noor arvutimees Dyzio, kelle huviks William Blake’i tõlkimine.

Blake’i prohvetlikud värsid ja õpetussõnad loomadest ja nende kannatustest juhatavad sisse iga peatüki. Esimeses peatükis leitakse kodunt surnuna Duszejko salakütist naaber. Järgmistes peatükkides kuhjub küttide laipu veel ja veel. Samas põimuvad jutustaja teksti astroloogilised arutlused tähistaeva ja maapealse elu seostest, valust, mida peategelasele põhjustavad tema tervisehädad, ning kannatustest, mida loomadele põhjustab inimene.

Lugeja, kes on tuttav Tokarczuki varasemate romaanide maagilise realismiga, võib siitki oodata ka müüdi, nõiduse ja reaalsuse läbipõimumist. Tegelikult järgib intriig ikkagi­ tavalisi realistlikke põhjus­seoseid, üleloomulikkust mängu toomata.

Raamatu originaal ilmus 2009. aastal ja see tundub olevat kirjutatud kerge käega, otsekui lõõgastava hingetõmbena Tokarczuki suuremate ja ambitsioonikamate romaanide vahel. Ühes intervjuus on autor selgitanud, et kirjutas krimiloo, sest tal olnud kirjastusega leping kahe raamatu peale. Ja kui juba krimiromaan käsile võtta,­ olnuks aja ja paberi raiskamine pühendada kogu lugu üksnes mõrvari väljaselgitamisele. «Seega otsustasin panna teosesse ka loomaõigused ning loo teisitimõtlevatest kodanikest, kes avastavad, et seadus on ebamoraalne, ning hakkavad uurima, kui kaugele nad saavad seaduse eitamise teel minna.»

Võib ette kujutada, kuidas autor on raamatut kirjutades mõnikord lustinud ja itsitanud. Tokarczuk on mikroefektide meister, kes tabab peenelt inimsuhetes peituvat, mõnikord küll vägagi musta koomikat ning loob võluvaid stseene kolkaseltskonna kommetest. Jutustajaks intelligentse ekstsentriku ja sümpaatse misantroobi valimisega püüab autor lugeja osavalt lõksu. Duszejko, romaani miss Marple, näib ühest küljest paraja tüütusena, kes peab pikki, tõenäoliselt väga informeeritud arutlusi astroloogiast ning kirjutab politseile ja ajalehtedele napakaid lugejakirju.

Teisalt on jutustaja ise väga hästi teadlik sellest, milline ta teiste, eriti nooremate ja võimukamate meeste silmis välja paistab. Nende suhtumine temasse masendab teda ja ajab marru. Ühe metsaametnikuga kohtudes märgib ta: «Järsku auras ära kogu mu energia. Ta ei võtnud mind tõsiselt... mina olin tema jaoks vana naine, oma erakueluga täielikuks veidrikuks muutunud. Kasutu ja ebaoluline.» Ja lugeja, kes oli võib-olla paar lehe­külge varem sedasama arvanud, hakkab häbenema. Peategelane on ühtaegu absurdne ja samas väga terane.

Niisiis on see ka raskemeelne raamat maailma ebaõiglusest, valust, kannatusest, kurjusest – olles seejuures ikkagi naljakas, nii et raske otsustada, kas visatakse raskete asjade üle nalja või otsitakse argielu koomika alt traagikat. Õigupoolest sisaldab see väike raamat veel palju rohkem. Lisaks miss Marple’it ja Põhjamaade noir’i ühendavale krimisüžeele ning moraaliloole loomade kaitsmise ja seaduse konfliktist («ökoterrorismist») on see ka gnostilis-astroloogiline tähendamissõna hingesädemest langenud maailmas.

Nimelt on proua Duszejko maailmavaatelt gnostik, kuigi ta seda otsesõnu välja ei ütle. Laias laastus ja lihtsustatult tähendas gnostitsism vaateviisi, et materiaalne maailm on kurja looja kätetöö, millesse hinge valgusesäde on vangistatud. Säde ei ole lõksus üksnes inimeste, vaid ka loomade kehas. Jutustaja arutleb: «Sädemed tulevad otse valguse allikast ja on ehitatud kõige puhtamast heledusest... Kui peab sündima Inim­olend, hakkab säde langema.»

See on sünge, raskemeelne vaateviis: «Ainult masin oleks suutnud kanda kogu maailma valu»; «kurbus on väga tähtis sõna maailma defineerimisel. See on fundamentaalne, see on viies ürgelement, kvintessents»; «maailm ei ole loodud inimese jaoks, ning kindlasti mitte talle mugavuseks ja naudinguks»; «maailma iga pisimgi osa koosneb kannatustest», «maailm on vangla, täis kannatust» jne.

Aga vanglakujund sisaldab ka vabanemislootust – lootust vabastavale teadmisele, gnosis’ele. Raamatu lõpus, kuritöömõistatuse lahenemise eel jõuab jutustaja võimsa moraalini: «Aga miks me peaksime olema kasulikud ja kellele?... Kellel on ülbust jagada teisi paremateks ja halvemateks?... Kõik teavad kasuliku kasulikkust, aga keegi ei tea kasutu kasulikkust.»

Ludwig Wittgenstein on kusagil öelnud, et mõttekas lause on nagu teetass, mis saab mahutada ainult ühe teetassi vett, ükskõik kui mitu ämbrit selle sisse kallata. Seevastu Olga Tokarczuki krimiromaan on oma pealispindses absurdsuses teetass, mille sisse mahub tõepoolest palju-palju rohkem kui ainult üks tassitäis.