Naiskodukaitsjad aitavad ööpäevaringselt PERHi (2)

Juba nädalapäevade jagu on naiskodukaitse vabatahtlikud käinud abis Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) juures. Vabatahtlike ülesandeks on teha esmast triaaži ehk saabuvaid patsiente küsitleda ning neid olukorrale vastavalt edasi suunata - viiruse sümptomite korral koroona testimise telki, muude kaebuste korral erakorralise meditsiini osakonda (EMO).

Töö toimub ööpäevaringselt vahetustega ning naiskodukaitsjatele lisaks on panustamas käinud ka kaks kaitseliitlast, kes on enda õlule võtnud peamiselt öövalved. Naiskodukaitsjatest on end PERHi juurde appi pakkunud juba üle 30 naise.

Vabatahtlikke koordineeriv Harju ringkonna instruktor Lana Toomvap jagas, et esimestel päevadel oli ka niisama uudistajaid, kes uurisid, kes ja miks me oleme, ning ka patsiente, keda tuli lihtsalt ära kuulata, rahustada ja anda soovitus pöörduda koju. «Nüüd on niisama jutustajaid ja tulijaid vähem, ilmselt kuulatakse soovitust kodus püsida,» arvas Lana.

Üleeilsest on vabatahtlikel ka oma staap, kus öine vahetus saab soojas olla ja valvajad söögipause teha. Valves olles kantakse kaitseväe välivormi ja ohutusvesti ning kaitsevahendeid (mask, prillid).

PERHis abis käinud Harju ringkonna esinaine Elbe Lumiste on veendunud, et nende tegevus laseb meditsiinilisel personalil rohkem keskenduda oma tööle. Lisaks esmase triaaži olulisusele peab Elbe tähtsaks ka inimestega suhtlemist. «Palju on teadmatust ja hirme, haiglasse ei tule ju keegi niisama, ikka on mingisugune mure oma tervise pärast,» jagab naine. Kuid negatiivset suhtumist meie vabatahtlikud veel kohanud ei ole, pigem soovitakse jõudu ja nii mõnigi vanem inimene on tänanud aja eest, mis neile pühendati selgitamiseks või juhendamiseks.

Kristel Võsang Harju ringkonnast on üks paljudest vabatahtlikest, kes annavad täna oma panuse eesliinil. Kristel jagab kogemust, mida ta ei vahetaks millegi vastu: «Ma pole ealeski tundnud sellist õlg õla kõrval olemist, sellist ühtekuuluvustunnet ja hoidmist!» Meeleolu on kohapeal positiivne. «Inimesed on toredad, tänavad, soovivad jõudu ja jaksu ning vastupidamist,» muljetab Kristel. Naine jagas lugu ka sellest, kuidas üks armas paarike tõi neile kuuma kakaod ja šokolaadi, ise vabatahtlikele edu soovides.

Harju ringkonna teine vabatahtlik Aet Kala jagab heldinult, kuidas mööduvad politseinikud oma autod peatasid ning neilt küsisid, kuidas neil läheb ja kas kõik on ikka hästi. «Ja kõigist kiirabiautodest, mis mööda sõitsid, lehvitati meile,» räägib naine. PERHi töötajate hoolivusest ning toetusest jagab sooja tundega muljeid aga Maarika Aun Tallinna ringkonnast. Heale sõnale ning sõbralikule suhtumisele lisaks jagasid arstid vabatahtlikele kohviautomaadist oma raha eest kohvigi. «Masinas sai maksta vaid sularahaga, nii et minul ei olnud oma pangakaardiga seal midagi teha,» oli Maarika lahkuse eest tänulik. Kuigi vabatahtlikele on soe lõunasöök ja vahepaladki olemas, küsivad meedikud siiski hoolitsevalt, kas nad ikka süüa saavad ning end ka kaitsevad, kas püsivad patsientidest piisavalt kaugel.

«Ajad on keerulised, kuid seda enam jääb silma ja südamesse meid ümbritsevate inimeste headus ja toetus. Eestlane siiski toetab eestlast, oskame üksteist hoida ja aidata. Loodame, et saame üheskoos peagi haigusest võitu ning taas tavapärase elu juurde naasta,» selgitab naiskodukaitse. 

Naiskodukaitse vabatahtlikud soovivad üheskoos kõiki toetajaid ja sõpru tänada, ka neid, kes toetavad hea sõna või mõttega. «Püsige kodus, küll hiljem on aega kohtuda ja kallistada!»