Piiriäärses külas käivad kõned läbi Läti võrgu

Viimases majas vastu Eesti-Läti piiri elab Lea Hiiemäe, märtsiküüditatute peres sündinu, kelle vanemad kolisid Jäärjasse samasse majja siis, kui tüdruk oli paariaastane.

„Piirivalvurid olid siin uuesti tagasi, päris tore oli,” ütles Hiiemäe, meenutades ­Schengeni-eelset aega, mil riigipiiri kaitsjad majutusid tema kodumaja ülemisel korrusel. „Aga jah, enne kui piir nüüd kinni läks, käisime siit autoga korra nädalas Lätimaal poes toidukaupa ostmas, kuigi piim, leib, sai on seal väga kallis meie mõistes.”

Kohalikuna on naine näinud Jäärja õitseaega, olnud põllumajandus- ja rahvaloendaja ajal, mil külas kolm korda rohkem hingelisi, tööd andis metskond, kauplus, postkontor, kool.

„Oleme siin omaette nagu üksikus oaasis,” nentis Lea Hiimeäe. „Hea, et vähemalt tee on mustkattega, kuigi see töö jäi natukene hiljaks, sest paljud noored olid selleks ajaks läinud mujale.”

Enne kui piir nüüd kinni läks, käisime siit autoga korra nädalas Lätimaal poes toidu­kaupa ostmas, kuigi piim, leib, sai on seal kallis meie mõistes.

Küla läbivale Kilingi-Nõmme – Mazsalaca maanteele tehti remont ja pandi asfalt Euroopa Liidu rahaga Eesti-Läti piiriülese progammi eduloona. Seda teed pidi taastati Saarde valla ja maavalitsuse survel ühistranspordiliiklus, nii et ajalooannaalidesse läheb 2017. aasta 7. juuni kui päev, mil taasiseseisvunud riigis sõitis esimest korda Jäärjani liinibuss.

„Hetkeolukord Jäärjas ei ole kiita,” tõdes Saarde vallavanem Eiko Tammist. „Oleme sinna korraldanud bussiliikluse kaks korda päevas, kuid nüüd, mil lapsed on koduõppel, sõidab buss tühjalt. Mobiilside ega internet sinna üldjuhul ei ulatu. Küll aga ilmestab kunagist hiilgust Jäärja mõis, mis seisab tühjalt ning ootab paremaid aegu ja omaniku häid mõtteid.”

Mõisa varju jääb põlvkondade järjepidevuse ja piirkonna elujõu tähisena Sossemetsa talu, mille laudas kepsutab 120 tänavust talle ja neile on lisandumas 40–50 kaaslast.

„See on viljakas aasta, kaksikuid tallesid on hästi palju,” rõõmustas peremees, kelle lambakasvatustalu põhikarjas on ligemale 130 valge- ja tumedapealist villakasuka kandjat või nende ristandit. „Mul on need, kes sünnivad, pandud alguses mõneks päevaks väikesesse aeda emaga kokku, et nad teda ära ei kaotaks, aga kisa teevad need paar tükki, kes olid nädal aega niimoodi eraldi olnud, lasksin nad hommikul lahti, nad peavad harjuma teiste seas ka elama, nüüd ema on seal suures aias heina juures, nosib seda ega tee lastest väljagi.”

Ühe seletuse järgi vene-, teise järgi prantsuskeelsest sõnast maantee nime saanud Sossemetsa talukoha võttis laevamehaanikuks õppinud Pärnat majandada vanemate kaotuse järel, et Vabadussõja järel vanavanaisa Peetri asunikukoht kui põlvkondade pärandus ei jääks omapäi.

Õues patseeris kirev ja nagu sulgsääristega kotšini tõugu kukk, kelle kui imetlusobjekti ümber keerles sõbralik borderkolli Polla. Eriolukorra väljakuulutamiseni jäi kolm päeva, sestap olid normaalse elurütmi järgi pärastlõunaks kodus Abja gümnaasiumis ja Mõisaküla põhikoolis ajalugu õpetav mulgi juurtega pereema Maile Keevs ning temaga koos Mõisakülast ka lasteaiamudilane Peeter ja noorem tütar, koolilaps Kirke. Vanem tütar Kärt õpib Kilingi-Nõmme gümnaasiumis ja läheb-tuleb liinibussiga.

Käsitööhuviline perenaine möönis, et lambavillaga on muret palju, sest selle lõngaks tegemise kohti paari sõrme jagu üles lugeda ja tema eelistab Süvahavva villavabrikut Põlvamaal. Sellepärast, et seal saab ta musta ja varieeruva värviga lamba villast naturaalset tooni lõnga kedrata.

Päike käib järjest kõrgema kaarega ja annab energiat väikesele päikesepargile, mis Sossemetsa renoveeritud elumaja varjus paar aastat tagasi tööle hakkas. „Päris pimedatel talvekuudel ei vea ainult pargiga välja. Kui elektrit on kõige rohkem vaja, siis tuleb Eesti Energiast, aga kui üle jääb, siis läheb neile müügiks,” seletas Pärnat.