:format(webp)/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
/nginx/o/2020/03/24/13024341t1hc16b.jpg)
Aastail 1941 ja 1949 okupatsioonirežiimi korraldatud massiküüditamised põhjustasid eestlaste kollektiivses teadvuses sügava trauma ning puudutasid suuremat osa rahvast väga isiklikult.
Tellijale
71 aastat märtsiküüditamisest ⟩ Meie tõrjumatutest mälestustest (15)
Kuidas tuleks küüditamist kui suurt kollektiivset traumat käsitleda? Kas sellest rääkida ja järgmistele põlvkondadele selgitada või oleks parem unustada, nagu mõni on soovitanud, kuna see justkui segaks tulevikku vaatamast?
Me peame kõigepealt hoidma silme ees seda kurjuse mustrit, kuidas Nõukogude okupatsiooniga kaasnev terror ja kurjus end kehtestasid. Poliitiliselt sanktsioneeritud kurjusel on sarnane muster perevägivallaga, kooli- ja töökiusuga, see on seesama kurjusepisik, inimeses olev pime pool, mille institutsionaliseerimine hävitab inimlikkuse. Sotsiopaatilised ideoloogid põhjendavad seda tavaliselt mingi vasak- või parempoolse ideoloogiaga.