Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/04/17/7792657t1h1670.jpg)
/nginx/o/2020/03/20/13019134t1h1047.jpg)
Keskpankurid on ikka olnud müstilised tegelased. Näiteks sajand tagasi Inglise panka juhtinud Montagu Norman, hüpohondriline erak, kes kandis keepi ja reisis valenimede all.
Tema harilikumaidki järeltulijaid saadab ammuste aegade preestreid, alkeemikuid ja oraakleid meenutav hõng. Iga nende sõna kuulatakse erilise tähelepanuga.
Advokaaditöölt poliitikasse läinud Euroopa Keskpanga president Christine Lagarde on mitmes mõttes eriline, lisaks taustale ka särava välimuse poolest – kuigi ka tema eelkäija Mario Draghi kandis ameti kohta tavatult häid ülikondi. Kui Lagarde’i eelmise nädala sõnavääratus Itaalia võlakirjade turul segadust tekitas, tundus mõnele, et liigagi eriline. Sel nädalal tuli ta lagedale hiiglasliku, 750 miljardi euro suuruse väärtpaberite ostu programmiga. See on märk rahamaailma mõjuvõimust – või mõne meelest hoopis otsakorral püssirohust.