Kadri Tammepuu: elu ilma hambaarstita

Veel läinud nädalal tegid hambaarstid paha aimamata igapäevatööd. «Terviseameti soovitus meile oli, et te nagunii kaitsete ennast hepatiidi ja HIV vastu, seega ohtu pole,» rääkis hambaarstide liidu juhatuse liige Kristina Kiisa. «Need viirused nakkavad vere kaudu, koroonaviirus on aga piisknakkus, mis levib väga kergesti. Teadlased arvavad, et 15 minutist 1,5 meetri kaugusel nakkuskandjast piisab viiruse edasi kandumiseks, aga meie oleme peadpidi inimesel suus kauem kui 15 minutit.»

Reedel otsustaski hambaarstide liit soovitada kliinikutel plaaniline töö katkestada esialgu vähemalt kaheks nädalaks. Lähtuti Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi professori Reet Mändari arvamusest, et tavaline kirurgiline mask ega prillid, mida hambaarstid valdavalt kasutavad, ei kaitse nakatumise eest ning tohtritel tuleks kasutusele võtta FFP2- ja FFP3-standardile vastavad respiraatorid. Koroonaviirus nakatab professori sõnul kaaskodanikke nädal enne ja nädal pärast sümptomite ilmnemist, seega tuleks iga patsienti suhtuda kui nakkuskandjasse.

Hambaarstid järgivad siiani hügieenireegleid, mis lähtuvad kergesti nakkuva B-hepatiidi tõrjumisest. Peale patsiendi lahkumist pühitakse kabinetis kõik pinnad desinfitseeriva lapiga üle, kuid sellest ei piisa, sest nakatumine võib aset leida juba ooteruumis, kus inimesed külg külje kõrval istuvad.

Al Mare ja KW hambakliiniku tohter Marek Vink mäletab 90ndatel aastatel Soomes õppimise aega, kus HIV+ inimeste ravikaardid olid veel kollase hoiatuskleepsuga märgistatud. «Keegi ei julgenud pabereidki palja käega katsuda, patsiente raviti kileülikondades topeltmaski ja kinnastega nagu NASA laboris. Tänapäeval on HIVst saanud normaalsus ja viirusekandjat ravitakse nagu iga teist, sest B-hepatiit nakkab 50 korda kergemini kui HIV.»

Hambaarst on harjunud baktereid täis aerosoolipilves töötama. «Me oleme ühe suurima terviseriskiga elukutse esindajad, kes on iga päev infektsiooniohus,» rääkis Vink. Hambaravis kasutatakse vesi-õhk jahutusega hambapuure, kus suruõhk puhub turbiini ringi. Puurimine pritsib vett ja õhku kuni viie meetri raadiuses laiali ja selle pilve sees on kõik suuõõne mikroorganismid esindatud. Sestap töötab arst, kaitsemask ja -prillid ees, kittel seljas ja kindad käes. «Nüüd sai kinnitust, et koroonaviirus SARS-CoV-2 levib veel kergemini kui B-hepatiit ja täna kasutusel olevad maskid meid ei kaitse.»

Maske ja kitleid hambaarstidele ei jagu

Isegi kui tavamask tohtreid kaitseks, ei ole neid saada, rääkimata kaitseülikondadest ja respiraatoritest. Kiisa sõnul tahtsid hambaarstid, et kaitsevahendite puuduses piirataks inimestele apteekidest massilist maskide müüki. «Rääkisime sellest küll, aga ilmselt valele inimesele,» ütles ta. «Pole ju mõistlik neid maha müüa, kui on teada, et maske ei ole piisavalt juurde tulemas. Haigetega kontaktis olevaid meedikuid ei aita, kui kellelgi teisel seisavad maskide varud igaks juhuks kodus kapis. Maske osteti kohati kokku sama arutult, nagu nägime tualettpaberiga, kuigi koroonahaigus pole düsenteeria.» Riik õigel ajal varusid piisavalt ei kogunud. «Laiemalt mõeldes peaks praegu kõva häälega küsima, kas tasub tulevikus isikukaitsevahendid sisse osta ainult väljast, näiteks Hiinast, maske võiks vabalt ka mõnes Eesti paberivabrikus toota.»

Hambaarstidele pole üllatus, et koroonaviiruse levik valla pääses ja elu ebamugavaks muudab. «Kui ta juba maa peal on, küll ta liigub, sest maailm on avatud,» lausus Vink. «Mina mõtlesin koroonaviirusele esimest korda rohkem siis, kui sain teada, et tuttava lapsi hoidis Saaremaal sama mees, kes oli varem ühe kohaliku nakatanuga kohtunud.»

«Rääkisin just kolleegiga, kes võttis seda koroonaviiruse asja siiani rahulikult, aga kui talle astus liftis vastu terve kaitseriietuses meeskond, kes nägid välja nagu kosmonaudid, sest läksid samast majast viiruseproovi võtma, jõudis talle järsku kohale, et lift on eriline kapsel, kust võib nakkuse saada,» rääkis Kiisa.

Rääkige esmalt oma hambaarstiga

Hambaravikliinikud on küll valdavalt suletud, aga kodulehtedel on enamasti info üleval, kellega valutavatest hammastest rääkida. Kiisa soovitab helistada kõigepealt oma hambaarstile. «Ega meil karantiinis olles nagunii muud teha pole kui patsientidega rääkida. Mina vastan praegu ise telefonile, mitte sekretär, sest ma tunnen iga patsiendi haiguslugu ja eripärasid. Näiteks helistas üks mu ärev patsient, et tal on suus villid, ja tahtis hakata kiirabi kutsuma, tegelikult olid need aftid, mis ta oma beebilt sai.» Mitmed probleemid saab ära lahendada ka kaugmeetodil. «Kui inimesel ige valutab, saadan ta apteegist loputuslahust ostma. Pääsen üle neti ka röntgenipilte vaatama, mis aitab otsustada, kas kirjutada patsiendile välja antibiootikumid, mis põletiku maha võtaksid.»

Kes tohtrit kätte ei saa või kel oma arsti polegi, aga hammas ikka kõvasti valutab, võiks alustada valuvaigistitega iga nelja tunni tagant, ja kui valu järele ei anna, otsida abi esmaabist. Suuremates linnades on avatud esmaabikabinetid, näiteks Tallinna hambakliinikus, Tartu Ülikooli kliinikumis, Pärnu Unimedi kliinikus, kuid seal selekteeritakse ja kõik protseduurid, mida saab edasi lükata, praegu ka tegemata jäetakse.

Kuidas sunnitud tööpaus tohtritele mõjub?

Osa töötajaid oli juba enne sulgemise soovituse andmist karantiinis. Kiisa teab rääkida, et Tallinna hambakliinikus keelati suusapiirkonnast koju jõudnutel tööle tulla. Mitmed üle 60-aastased arstid, kes olid haiguse riskirühmas, jäid koju juba nädal tagasi. Töötajate karantiinis viibimise tasustamine on hetkel ebaselge. Kõiki kliinikuid pole ka suletud, aga hambaarstide liidu tungiv soovitus on neile, kel võimalik, kujunenud olukorras igapäevatöö katkestada. «Meil on väike kliinik, saame hakkama,» arutles Kiisa. «Aga suur tööandja, kel on palju töötajaid ja kaelas suured laenud või liisingud, nende nahas ma küll praegu olla ei tahaks. Kui tööpaus vältaks vaid kaks nädalat, saadakse ilmselt hakkama – kaks nädalat käiakse ka reisil või ollakse haige. Pikemas kriisis läheb osal kolleegidel kindlasti raskeks.»

Vanemad kliinikud elasid ühe vapustuse üle eelmise majanduskriisi ajal umbes kümme aastat tagasi. «2009. aastal õitses pankade üles köetud kinnisvarabuum, ka meie kliinikus olid kahe-kolme kuu pikkused järjekorrad,» meenutas Vink. «Eluasemelaenudega maksti kinni hambaravi, aga mulli lõhkedes jäid need ravid enamjaolt pooleli, ooteaeg kuivas paaripäevaseks. Kriisist hirmunud inimesed lihtsalt ei käinud tükk aega üldse arsti juures, sest hambaravi pole esmavajadus, eriti kosmeetiline ravi. Nüüd halvavad kliinikute töö viiruse levikut tõrjuvad otsused ja seepärast tuleks riigil maksudega ka eraettevõtjale appi tulla.»

Võibolla saab koroonaviirusest Kiisa sõnul uus normaalsus ja tekib mõtteviisi nihe, et viirusega elama õppida ja osata seda ravida, aga niikaua, kui on tegu ühekordse kriisiga, vajavad ettevõtjad riigi tuge. «Rootsis, kus tegutseb palju suuri tööstusettevõtteid, tuli riik vastu ja tööandjad ei maksa praegu palkadelt tööjõumakse, et koondamisi ära hoida, ning käibemaksu tasumiseks anti ajapikendust. Seal tehakse praegu kõik selleks, et ettevõtted ellu jääksid.»