Juhtkiri: e-õppe karjalaskepäev (1)

Loomulikult ei toimunud üleminek tühjalt kohalt: eilne esimene e-koolipäev ei oleks olnud võimalik ilma 24 aastat tagasi alustanud Tiigrihüppe programmita, mis varustas koolid arvutitega ja lõi aluse Eesti kuvandile e-riigina. Koolihaldussüsteemile eKool pandi alus 18 aastat tagasi, õppekeskkondi Opiq ja Foxademy hakati arendama kuus aastat tagasi. E-õppe arendusse on panustatud kuhjaga töötunde ja innovatsiooni, üksnes kasutajaid oli kuni eelmise nädalani vähem, kui võinuks.

Nüüd on see kõik ühe hetkega muutunud. E-keskkondade kasutusaktiivsus tõusis eile kuue- kuni kümnekordseks, võrreldes eelmise nädala keskmise koolipäevaga, ning üheaegsete kasutajate hulgad panid proovile riist- ja tarkvara suutlikkuse. Üllatuslikult on kõige suurem muutus selles, et lapsevanemad on üles näidanud enneolematut huvi kasutajakontode avamise vastu.

Küllap tahetakse olla veendunud, et lapsel on kõik vajalikud ligipääsud ja õppevahendid olemas, et ta teaks, mis ja kuidas. Nii saadakse ka ise keskkonnaga tuttavaks, ja et meelelahutusi väljaspool kodu peaaegu pole, võibolla õpitakse lapsega koos rohkemgi kui varem.

Uus olukord on igapäevasest rutiinist välja kiskunud ka õpetajad. Tuleb ju operatiivselt leida viise, kuidas õpet korraldada. On neid, kes annavad tunde otsevideos, on neid, kes istuvad kodu­arvuti ees ja salvestavad oma seletused koos ekraanipildiga Youtube’i õppevideoteks. Kehalise kasvatuse õpetajad esitavad soovitusi liikumiseks ja spordiks ning lasevad õpilastel päevikut pidada. Mis tahes meetodit kasutada, juhtnööride järgimine ja harjutuste sooritamine jääb laste südametunnistusele.

Palju on räägitud haridusvisioonides sellest, kuidas õpilane peab vastutust võtma. Nüüd on tekkinud olukord, kus õpilane on sunnitud vastutuse enda peale võtma või muidu jääb ta lihtsalt lootusetult maha. Ja et ta pole koolis õpetaja otsese järelevalve all, ei ole tal ka oma tegematajätmisi kellegi kaela veeretada. Sest õpetaja ei saa ju tulla teda koju tagant torkima.

Esimene e-koolipäev näitaski, et need, kes olid tublid tavatunnis, on ­seda ka distantsõppel, ja vastupidi. Nõrgema iseloomu ja aeglase arenguga õpilastele võibki iseõppimine ­olla ­üsna raske, mistõttu on neil e-õppel suurem oht maha jääda kui klassiõppe puhul. See on koht, kus tuleb hoolega jälgida, et keegi ei jääks uue süsteemi hammas­rataste vahele.

Küllap ilmneb aja jooksul e-õppes ka probleeme, mida karjalaskepäeva eufoorias ei märka, aga arvata võib, et kui normaalne olukord ükskord taastub, siis õpetamismetoodika ei lähe enam kunagi tagasi samasuguseks, nagu see oli veel eelmisel nädalal.

Nii ei pruugi praegune eriolukord olla muud kui üks suurepärane innovatsioonisüst kõigile. Esimese päeva põhjal igatahes näib, et koolile mõjub see küll ergastavalt.