/nginx/o/2020/03/15/13009449t1h8122.jpg)
Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse 12. märtsi riskiraportis märgitakse, et viiruse leviku sulgemine kohalikesse kolletesse pole enam teostatav ja keskenduda tuleb kiirele, ennetavale ja kõikehõlmavale tegutsemisele epideemia leviku aeglustamiseks. Küsimus on selles, millisel viisil seda teha.
Vene oligarh Oleg Deripaska kutsus sotsiaalmeedias Venemaa valitsust üles sulgema piirid, sest muidu on tagajärjed tõsisemad kui Nõukogude Liidu lagunemine 1991. aastal. Eilse seisuga oli Venemaal 63 nakatunut, kuid Deripaska sõnul «meie kultuur, elustiil ja suhtumine epideemiasse ei jäta ühtegi teist alternatiivi» kui kehtestada kõige rangem üleriigiline karantiin.
Kultuurid on erinevad ja seetõttu on ka reaktsioonid erinevad. See, mis töötab ühes riigis, ei pruugi olla rakendatav mujal. Ka Eestis on kaks veidi erineva kultuuriga rahvast, millega tuleks kriisikommunikatsioonis arvestada.
Kuigi graafikud näitavad, et viirus levib enamikus riikides sama kiiresti, on siiski olulisi kõrvalekaldeid, nagu Hongkong, Singapur, Malaisia ja Jaapan, kus levik on olnud aeglasem kui mujal.
Singapur ja Hongkong võlgnevad palju mõne aasta tagusele kogemusele eelmise epideemiaga. Nii on neis ühiskondades elanikkond väga hoolikas ennetavate meetmete kasutamisel. Singapuris kontrollitakse kõigi nakatunute kontakte ja liikumist, kasutades telefonide positsioneerimist ja teisi infotehnoloogia võimalusi. Nad on kolm korda tõhusamad uute nakatunute avastamisel kui teised riigid.
JUHTMÕTE
Eestis on kaks veidi erineva kultuuriga rahvast, millega tuleks kriisikommunikatsioonis arvestada.
Lõuna-Korea paistab silma sellega, kui tõhusalt on suudetud pidurdada algul väga kiiret haigestumiste kasvu. Neil aeglustus viiruse hoog umbes 5000 nakatunu järel, samas kui Itaalias on kasv jätkunud pidurdamatult üle 20 000. Kusjuures Lõuna-Korea ei ole seadnud rangeid liikumispiiranguid nagu Itaalia. Selle asemel kasutatakse väga laiaulatuslikku testimist ja rakendatakse nakatunutele enesekarantiini.
Paljud eksperdid leiavadki, et laiaulatuslik testimine on viiruse leviku piiramisel võtmeküsimus seetõttu, et nii on võimalik leida nakatunuid, kes kannavad küll viirust, aga ilma sümptomiteta. Tõenäoliselt pole ka niimoodi võimalik epideemiat peatada, see käib oma kulu lõpuni, küsimus on selles, kas see juhtub plahvatuslikult või pikkamööda.
On eksperte, kes usuvad, et lõplikult peatub viirus alles karjaimmuunsuse tekkides, kui umbes 60 protsenti inimestest on selle läbi põdenud ja viirus ei leia lihtsalt enam, keda nakatada. Sellele loodab Suurbritannia valitsus, kes seni pole piiranguid rakendanud, keskendudes vaid riskirühmade enesekarantiinile. Nende idee järgi tuleks lasta ühiskonnal see tõbi lihtsalt läbi põdeda igapäevaelu katkestamata.
Sellist stoilist briti külmaverelisust peab Maailma Terviseorganisatsioon riskantseks, samuti on see saanud teravat kriitikat teadlastelt. Samas on lähenemisel ka tuliseid pooldajaid, kes on valmis laskma ennastki nakatada, et karjaimmuunsust tekitada.
Praeguse seisuga tundub, et kõige efektiivsem viirustõrje meede on võimalikult lai testimine, et suunata karantiini need, kes on nakatunud. Teiseks muidugi elanikkonna vastutustundlik käitumine ja kolmandaks riskirühmade nagu eakate ja südamehaigete enesekarantiin. Eesti võiks sellele rahvusliku eripärana lisada laiaulatusliku kaugtöö rakendamise.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)