Mario Kadastik: peagi on kirstude tootjatel kriis (17)

Leviv SARS-CoV-2 viirus, mis põhjustab Covid-19 haigust, on kahjuks tekitanud ühiskonnas lahknevat suhtumist. Algne kriisikommunikatsioon üritas rahvast hoida paanitsemast ja üritas viiruse ohtlikkust maha mängida, võrreldes seda absoluutarvudes teiste sesoonsete viiruste põhjustatud surmadega. Kahjuks on see nüüd tekitamas olukorda, kus paljud ei võta riiklikke meetmeid tõsiselt ning sotsiaalne isoleerumine ei toimu.

Miks on sotsiaalne isolatsioon vajalik? Tegemist on ju järjekordse gripilaadse haigusega ja suremus on vaid mõni protsent? Vaatame korra asjale otsa faktide alusel. Tänaseks on juba maailmas nakatunuid üle 150 000 inimese. Haigusjuhtusid on lõpetatuks kuulutatud umbes pooled (79 300), neist on surmaga lõppenud ca 5600 (14.03.2020 andmed). See teeb suremuseks ca 7 protsenti. Seejuures aktiivsetest juhtumitest on raskel kujul läbi põdemine ca 8–10 protsenti. 

Murettekitav on Covid-19 tulemusena surnud inimeste arv päevas. Märtsi alguses oli see veel alla 100 inimese päevas, kuid viimase nädala jooksul on see kiiresti kasvanud ja jõudnud juba 450 inimeseni päevas. Võrdluseks, sesoonse gripi, mis tapab pea pool miljonit inimest aastas, suremus on ca 1000 inimest päevas. Seejuures on grippi nakatunuid sadades miljonites. Kui Covid-19 nakatunute maht oleks samas skaalas, siis päevane suremus küündiks umbes poole miljoni inimeseni!

Tegemist ei ole lihtsalt järjekordse gripiga. Jah, üle 90 protsendi elanikkonnast elab selle üle. Samas ei ole veel teada, millisel tasemel tüsistused kaasnevad haiguse läbipõdemisega või kas kaasneb immuunsust ning kaua see kestab. Kindel on see, et nõrgendatud immuunsüsteemiga ja/või vanemad inimesed omavad vägagi ebaproportsionaalselt kõrget riski antud haiguse puhul. Ainuke meetod neid säästa on tagada, et viirus nendeni ei jõuaks, või vähemalt, et meie meditsiinisüsteem suudaks raskelt nakatunutega hakkama saada ja neid toetada.

Erinevad allikad ütlevad, et Eestis on ca 150–200 intensiivravi kohta, millest kõik ei ole vabad.

Kui umbes 10 protsenti Covid-19 haigestunutest vajavad haiglaravi ja oletuslikult umbes pooled intensiivravi, siis juba 2000–3000 nakatunu korral oleme oma meditsiinisüsteemi võimekuse piirimail. Seega on oluline, et nakatunute arv ei kasvaks äärmiselt kiiresti. Heaks näiteks on 1918. aastal hispaania gripi ajal USA eri osariikides kehtestatud olud, kui St Louis kehtestas aktiivsed liikumise ja kogunemise keelud, aga Philadelphia seda ei teinud. On selgelt näha, et suremus kasvas Philadelphias kiiresti ja kõrgele, samas kui St Louis suutis olukorraga paremini hakkama saada, kuna neil ei tabanud haiglaid haigete laviin.

Arvestades Eesti väiksust, on see kohane võrdlus ka meie jaoks.

Siin jõuame olulise kohani – testimine. Terviseameti kehtestatud reeglistiku järgi testitakse peamiselt vaid neid, kes on kas tulnud kriisipiirkondadest või omanud otsest kokkupuudet kinnitatud nakatunuga. Kahjuks näitab see meetod sügavaid puudujääke juhul, kui on kinnitust leidnud kohalik levik. Nagu Pärnu õpetaja juhtum näitab, soovitati tal korduvalt lihtsalt teed juua ja keelduti Covid-19 testi tegemast, kuigi ta osutus lõpuks selgelt positiivseks. Sama vastus kumab läbi paljudelt, kes raporteerivad, et neil on tekkinud Covid-19 laadsed sümptomid, kuid testimisest keeldutakse, kuna ei leita selget kontakti nakatunutega.

Saame modelleerida viiruse arengut populatsioonis ja meetmete tõhusust vaid siis, kui suudame tuvastada nii kiirelt ja nii täpselt kui võimalik kõik nakatunud. See tähendab aga seda, et meil on vaja testida kõiki, kellel on sümptomid. Miks? Kui laseme positiivselt nakatunutel endiselt edasi liikuda ühiskonnas ja tegeleme vaid raskete juhtumitega, siis nakatunute maht võib kasvada niivõrd kiiresti, et peagi nii PERHi kui ka teiste haiglate arstid peavad hakkama võtma vastu otsuseid, et kes surevad ja kes elavad puhtalt tänu hingamisaparaatide puudusele. Ma ei räägi mitte kaugest tulevikust, vaid see olukord võib saabuda juba tuleval nädalal.

Praeguse olukorra illustreerimiseks üks graafik. See kujutab seni raporteeritud nakatunute arvu ning seejärel ennustab nakatunute kasvu ajas sõltuvalt viiruse leviku kiirusest. Kas meil tuleb juurde 20 protsenti nakatunuid iga päev või 40 protsenti? Kas hoopis nakatunute arv kahekordistub? Viimased päevad on tempo olnud kiirem kui kahekordistumine päevas. Pigem võiks loota, et see on lühiajaline ekstreemne tempo. Mida päev edasi selle tempoga, seda lähemale hüppame olukorrale, kus voodikohti enam ei jagu.

Rõhutan veel kord – see ei ole järjekordne gripp! Kui vähegi saate, palun püsige kodus. Kodust väljas liikudes järgige hoolikalt hügieeninõudeid, kõigist teistest hoidke nii kaugele kui saate ning unustage kätlemine jms. Igasugused väiksed koosolekud ja rahvakogunemised peaks kiirkorras ära jätma, värske samm spordiasutuste sulgemise näol on samm õiges suunas, astugem neid veel ja kiirelt. Meil ei ole neid voodikohti tuhandetes. Kui te vähegi hoolite oma vanematest, siis palun aidake pidurdada selle viiruse levikut, et haiglad jaksaksid oma tööd teha.

Terviseamet ja vabariigi valitsus – palun investeerige osa sellest laenatavast miljardist eurost korrektsesse ja laiapõhjalisse testimisse ning kehtestame palun kohe rangemad karantiini ja kogunemiste vastased reeglid. Meil pole mõtet seda teha ülehomme 1000 nakatunu juures, vaid teeks seda juba täna!