Siim Kallas: purgisupid garaažis (72)

Öeldakse, et ökonomistid on ühed targad inimesed. Nad oskavad veenvalt rääkida, mis juhtub tulevikus, ja hiljem sama veenvalt selgitada, miks nii ei läinud.

Tõepoolest, on olnud juttu mingi haiguse levikust kui ühest teoreetiliselt võimalikust kriisist, aga seda, millega praegu silmitsi seisame, ei osanud küll keegi ennustada. Ja isegi tagantjärele tarkuse ilmutamine on alles ees.

Valitsus kuulutas välja eriolukorra. See on vajalik samm, et näidata ühiskonnale, et riik on võimeline ka suurt kriisi haldama. Mida see meie igapäevaelus täpselt tähendab, seda näeme lähitulevikus. On üks aspekt, mida pole minu arvates piisavalt rõhutatud – vaatamata kriisile ja eriolukorrale on ühiskonnale vaja kinnitust, et ühiskond toimib edasi, et riik toimib edasi, piiratud moel, kitsendustega, aga ikkagi toimib. See tähendab, et elutähtsad valdkonnad toimivad edasi. Toiduainetega varustamine jätkub, kõike on piisavalt. Samuti vajalike ravimitega varustamine. Toscana trühvlite, Parma singi, Prantsuse hanemaksaga varustamises võib tulla mõningaid häireid, aga sellega saame hakkama (see oli nali). Kinnitust, et elutähtsad süsteemid suudavad ka kriisiolukorras toimida on vaja, et me ei koguks garaažidesse purgisuppe ja keldritesse kuivaineid. Mul hakkab kergelt paha, kui ma mõtlen, et lähema kolme aasta jooksul pean pidevalt purgirassolnikuid sööma. Ja kuivainetesse lähevad sisse väikesed mustad sipelgad. Siis tuleb pudrumaterjal kas ära visata või teha putru koos sipelgatega. Vastik, aga mis sa hädaga teed. Ravimid ka ei kannata väga kaua hoidmist.

Ühiskond toimib edasi, riik toimib edasi, piiratud moel, kitsendustega, aga ikkagi toimib. See tähendab, et elutähtsad valdkonnad toimivad edasi.

Suur küsimus on, mis juhtub majandusega. Tagasilöök tuleb ilmselt suur, sõltuvalt muidugi sellest, kaua viirus meid oma võimuses hoiab. Aga selle aja jooksul ei tohi ettevõtlusel ära surra lasta. Riigi toel tuleb ettevõtteid aidata elus püsida.

Kindlasti mitte väga teadusliku arvutuse põhjal, aga natuke teistes maades juhtunu põhjal arvan, et selle kriisi üle elamiseks on majandusel vaja umbes üheksa miljardit eurot aastas. See kujuneb pigem väiksemaks, aga parem arvestada maksimumiga.

Ettevõtlust on aidatud mitmel moel. Üks võimalus on, et riik paigutab raha ettevõtete kapitali, omandades osakuid ja rahastades selle kaudu ettevõtete ellujäämist. Kui ajad muutuvad, müüakse osakud maha. See on suuresti Ameerika mudel. Ja see on üllatavalt hästi toiminud. Ühendriikide valitsus sai üsna ruttu tagasi raha, mille ta oli paigutanud ettevõtetesse 2008.–2012. aasta kriisi ajal. See variant on maksumaksjatele üks vastuvõetavamaid.

Teine variant ettevõtete toetamiseks on loomulikult kõikvõimalikud laenud ja laenusoodustused.

Kolmandaks võib anda maksusoodustusi.

Neljandaks võib riik ettevõtetele ka otse riigiabi anda. Aga see on riskantne, sest praktika näitab, et selliste abirahade peale lendavad kohale igasugused õhumüüjad, kes on riigi taskust toetusrahade imemisel üliosavad.

Üheksa miljardit on muidugi väga suur summa. Nii suur on ta siis, kui kriis kestab terve aasta. Aga see on võimalik kokku saada. Midagi kärpida, reserve kasutada ja ka laenata.

Kui vähegi võimalik, katsume vältida purgisuppide garaaži ladustamist.