/nginx/o/2020/03/12/13004971t1h8094.jpg)
Homme, emakeelepäeval, pidanuks Tallinnas Kirjanike Majas pidulikul koosviibimisel üle antama kultuurkapitali kirjanduspreemiad 2019. aasta loominguliste saavutuste eest. Kokku 11 kategoorias, preemiafondiga 52 000 eurot. Koroonaviiruse ohus on see üritus määramata ajaks edasi lükatud. Võitjad tehti erandkorras teatavaks juba täna.
Käesoleva teksti pealkiri – parafraas ühest Henrik Visnapuu värsist – ei osuta siiski viiruse otsesele või kaudsele mõjule. Vaid asjaolule, et kultuurkapitali kirjandusauhinnad, mille määramine on tekitanud viimastel aastatel vastavates ringkondades korduvalt avalikku nurinat seoses teatud laureaatidega, pakkusid tänavu kuluaarides kõvasti kõneainet juba enne võitjate väljakuulutamist.
Nimelt otsustas žürii kõigis algupärast ilu- ja mõttekirjandust hõlmavates kategooriates (v. a lastekirjandus) jagada omavahel ülesanded ära nii, et iga valdkonna – nii sealse nominentide kui ka võitja valiku – üle otsustas kõigest üks inimene. Üleminek žüriipreemiatelt kuraatoripreemiatele on kindlasti paleepööre. Olgugi et esialgu üksnes ajutine. See tõukus kuuldavasti žürii esimehe Märt Väljataga ettepanekust ega lähe mingil moel vastuollu preemia senise statuudiga.
Tunnistan, et mulle meeldib see üksnes seetõttu, et rõhutab – ning omal demonstratiivsel moel koguni pühitseb – kõikide esteetiliste maitseotsustuste paratamatut ja ületamatut subjektiivsust. Ehk midagi, mida on vaja inimestele kõigi kunstiküsimusi puudutavate avalike seisukohavõttude – preemiate, stipendiumite, konkursside, arvustuste jms – puhul pidevalt meelde tuletada.
Kuid samas pakun, et lõpuks ei rahulda see ilmselt ühtegi kaasatud või huvitatud osapoolt: ei žüriiliikmeid endid, kultuurkapitali funktsionääre, laiemat avalikkust, nominatsioonidest ja/või preemiatest ilmajäänuid ega ka mitte nominente ning laureaate.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)