Karm reaalsus: treeneritöö = igapäevane kangelastegu

Astun kargesse hommikusse täpselt samal hetkel, kui algab Eesti hümn. Lipu heiskamine päikesetõusul ja mina juba jalul – kas pole uhke? Aga see pole mu enda virkus. Pöörase eksperimendi korras teen kaasa täpselt samasuguse päeva, nagu treeneri elus ette tuleb. Saalis kell 7.30, kokku kümme treeningut, kas ma pärast seda veel elus püsin? No saame näha.

Otsus just Mihkel Vabritil töövarjuna sabas käia sünnib spontaanselt ühes tema trennis. Ta on nii innustav ja kihvt kuju, lisaks aus otseütleja. Tema kõrval loodan saada treeneritööst võimalikult tõese pildi. Alles hiljem selgub, et Mihkel on juba teist aastat MyFitnessi treener number üks. See lisab kaalu, aga olgu öeldud, et valik ei tuginenud faktidele, vaid emotsioonidele.

Treeneriamet paistab kõrvalt nagu tõelise rokkstaari elu, lust ja lillepidu. Tuled, särad, saad hea vormi ja raha ka veel. Kuidas nad alati nii rõõmsad olla saaks, kui see amet raske oleks? Seda teavad vähesed, et klientidesse energiat süstida on veel omaette töö.

«Treeneritööst on ainult üks pool see, et peavad olema oskused ja hea vorm,» tunnistab Mihkel. «Teine pool on see, et me oleme meelelahutajad. Inimene tuleb trenni ja tahab end maha laadida. Treeneri ülesanne on panna inimene unustama kõik muud mured, et ta suudaks treeningut nautida.»

Iga eestlane vajaks üht Mihklit

Midagi Mihkel Vabrit ilmselgelt teeb või rohkem annab, sest ta on suutnud arvestatava armee fänne ära tinistada. Nood tulevad trenni sellepärast, et Mihkel on seal. Mitmed käivad temaga klubist klubisse kaasas, nii et näod on juba tuttavad.

«Mina käin regulaarselt Mihkli trennides,» räägib Helena (26) emotsionaalselt. «Mihkel ongi superäge ja siiras! Ma arvan, et iga eestlane vajaks oma ellu sellist inimest nagu tema, olgu siis treeneri, sõbra, kolleegi või kodupoe müüja näol. Selline inimene muudab su päeva palju paremaks! Ausalt. Ja kui ta on su treener, siis saad parema vormi samuti.»

Leidub selliseid spordiklubi liikmeid, kes on isegi ühe päeva jooksul mitmel korral platsis. Ka mina näen oma eksperimendi käigus mitut sellist, ja ei saa salata – vorm on neil kadestamisväärne ning näod nalja täis, justkui oleks trennitund parim osa päevast.

Mihkel vaid muigab selle peale tagasihoidlikult. «Jah, see on tavaline, et on liikmeid, kes käivad viis päeva nädalas mul trennis. Hetked Mihkliga.»

Jõuame Postimaja MyFitnessi, kus ülirõõmus fänn Artur (33) juba ootab ja lööb treeneriga nukid. «Mihkli trennid on hästi kaasahaaravad,» seletab ta õhinal. «Ta on positiivne inimene – tantsib, laulab lugudele kaasa. See on uskumatu, kui palju ta teeb, see mees elab reaalselt MyFitnessis! Mihklil on nii palju fänne, et tema foto oli ainus, mis treenerite stendi pealt pihta pandi. Ja mis mulle jubedalt meeldib – ta teeb ise kaasa, innustab rohkem pingutama.»

Ise kaasa tegemisel on siiski kaks otsa. Inimestele saalis on see täiendav motivatsioonilaks, treenerile aga koormus. Paar tundi oleks nohu, aga kui treeninguid koguneb korralik hulk?

Mihkel tunnistab, et ülekoormusest tingitud vigastusi on temalgi ette tulnud. «Üks tõsisemaid oli niude-nimmelihase ülepinge. Ilmselt sain mingi põletiku, koormus ka juurde. Pidin sundpuhkust võtma, sest jalg ei kandnud keharaskust.» Kuid mees võttis aja maha, paranes ja oli peagi taas targemana platsis.

Ulme ja šokolaad

Kuigi teisedki treenerid ütlevad, et see on ulme, mis sa teed, väidab Mihkel, et nii intensiivne elu meeldib talle. «Ega ma siis üleöö endale nii palju trenne võtnud, ikka järk-järgult, nagu vorm võimaldas. Mu keha on harjunud. Kuigi unevõlg on vahel siiski.»

No seda ma usun! Mihkel aga väidab, et tõusta iga päev enne seitset sobib tema pererütmiga ideaalselt – abikaasa on õpetaja, 13-aastane tütar Simone koolilaps. Isa liikumiskirg on nakatanud ka pereliikmeid. «Naine tahaks sagedaminigi minu juurde trenni jõuda. Simone käib noortetrennis ja ütleb, et see on äge!»

Oma ametit mees peres tähtsaimaks ei pea, vastupidi – milline kuhi kodutööd vihikuid parandades kuulub õpetajaameti juurde! Kui tihedad on noorte päevad! «Igal vabal hetkel tahan olla perega, siis võtame midagi ühiselt ette.»

Vestleme pikemalt pärast varahommikust treeningut, hommikupudru kõrval. Korraks on aega, kuna rahvas käib trennis enne tööpäeva, lõunapausil ja õhtul kontorist tulles. Päevased tunnid on hõredamad. Mihkel sööb nagu hea isuga sportlik inimene ikka. Kuid päeva peale saan teada, et see ongi ainus aeg, mil tal korralikuks eineks mahti. Edasi on pausid piisavad vaid kohale kihutamiseks. Praad kurgus põrkamas ju tempokat kardiotreeningut ei anna.

«Ma ei kasuta mingeid toidulisandeid, olen naturalismi pooldaja,» räägib üliheas vormis mees. Kuna ta treenib nii palju, pole toidulauas kunagi tarvis suutäisi lugeda. «Ma olen hull magusaarmastaja! Šokolaad, mmm... Kehaanalüüsi järgi olen täiesti perfektne.» Mihkel on sitke ja sihvakas nagu profisportlased ning ta keha bioloogiline vanus tegelikust viis aastat noorem.

«Mihkli koormus on ebareaalne! Ta peaks sööma 25 muna päevas, et vastu pidada,» poetab pudru vahele samuti trennimaailmas tegutsev sõber Triin Randloo, kellega juhuslikult kohvikus põrkume. Mihkel vaid naerab. Kalorikulu poolest on Mihkli päev võrdne ligikaudu pooleteisekordse maratonijooksuga. Kui mina vahepeal väsisin ja veidike viilisin, siis tema küttis kogu aja täiega ja kulutas ilmselt rohkemgi.

Puhkepäevade ja pidudeta

Päeva ilma ühegi treeninguta Mihklil pole. «Ma muutun rahutuks, kui liikuda ei saa,» teatab ta reipalt. «Mis on treenerile kõige suurem väljakutse? Pane ta kuskile istuma – ta hakkab nihelema, nii ebamugav on ühe koha peal olla!» Treener leiab, et me oleme kõik liikuma loodud, lihtsalt teeme seda mugavas ühiskonnas kriminaalselt vähe. «Oleme kütid ja korilased, ega toit ei jookse sulle ju suhu niisama!»

Mihkel Vabrit usub ise, et aktiivne elu spordiklubis annab talle energiat ka mujal elus tegusam olla: vähendab stressi, parandab vereringet, tõstab adrenaliini ja testosterooni.

Aga kas siis kunagi ei saa pidutseda nii, nagu homset poleks? Selgub, et Mihkel seda ei igatsegi. «Väljas käin küll, võtan küsimuste ennetamiseks alkoholivaba kokteili. Ja selleks, et end hästi tunda ja inimestega suhelda, ei ole absoluutselt vaja alkoholi tarvitada! Mu naine ei joo samuti. Imelik oleks ju üksi prae kõrvale veini võtta.»

Puhkepäevadeta nädalat ei pea Mihkel Vabrit kurnavaks ega piiravaks. «Alati saad ise otsustada, kui palju tunde võtad. Nii palju kui teed, nii palju teenid, ja MyFitnessi pakutav tunnitasu on turul väga konkurentsivõimeline.» Aktiivne treener saab normaalselt ära elada, puhata ja reisida.

Trennis käimisega pole treeneriametil aga tegelikkuses suurt midagi ühist. «See on väga suur erinevus!» hüüatab Mihkel emotsionaalselt. «Igaüks on trennis iseenda pärast, aga mina olen siin teie pärast. Hea treener ei tee enda jaoks trenni, minu fookus on treenitavaid juhendada ja motiveerida.»

Mihkel Vabritiga koos kruiisides teen tiiru peale enamikule linna MyFitnessidele, kuid saan nina pista ka tuliuude klubisse – just sel päeval avatakse see Järvel. Mihkel juhendab seal nelja (!) treeningut. Mina saan vahepeal ringi luusida ka mujal. Plinkiva valgusega BoxBoxi saal, keha kujundav barre-treening, lahmakas jõusaal, mõnusad avarad vaates igas suunas. Tunnid lähevad, kotitäis kaasa tassitud trenniriideid on juba mustaks saanud, nii et pean leppima veidi vähem higiste hilpudega. Õnneks hoiab põnevus energia üleval, aga kui korra matile istun, on kohe tunne, et parema meelega sealt enam ei tõuseks.

Juba tulebki Mihkel, särab nagu ladvaõun ja hõiskab reipalt: «Minek, uus klubi ootab!» Kuna mürgeldame Järvel enne ametlikku avamist, õnnestub meil väljapääsu otsides korralikult ära eksida, aga lõpuks murrame autoni ja paneme leekima.

Mihkel on üliheas tujus, ehkki sellised tempokad päevad kuuluvad ta ellu juba viis aastat. Treeneritöö algas liikumisrõõmust – ta käis liikmena Diana Valge legendaarses toning trennis ning tema hea vorm ja energia jäid treeningutejuhile Eva Ottasele silma. Tuli ettepanek ise treeneriks õppida. Sealt hakkasid litsentsid riburada lisanduma. «Kel pole vajalikku haridust, sel pole õigust tundi juhendada. Näiteks Les Millsi kontseptsioonitreeningute puhul on reeglid väga ranged – kõikjal maailmas peab trenni tulles saama sama kvaliteeti. Pead olema tasemel, et saada litsents, ning pidevalt peab käima koolitustel, et see püsiks. Korras litsentsid on iga treeneri enda vastutus, need on personaalsed. MyFitnessi enda tundidega on reeglid sama ranged.»

Kangiga ju suhelda ei saa

Solarise klubis muutub Mihkel korraga murelikuks: «Kas sa ikka registreerusid tundi?» Ei. Ta soovitab seda kähku teha. Saali jõudes taipan, miks – see on puupüsti täis! Kõik on tulnud oma päeva lõpu energialaksu jahile. Ja Mihkel, kel tööpäeva jagu treeninguid seljataga, läheb üha enam hoogu. «Sa ei saa seda tööd teha, kui see sulle ei meeldiks! Treenerina sa ei saa teeselda kedagi teist, kes sa ei ole, inimesed näevad selle kohe läbi. Mulle oleks tõeline eneseületamine, kui peaks minema jõusaali kangi sikutama. Kelle jaoks ma elan seal ennast välja?! Kangiga ma ei saa suhelda ju.»

Adrenaliin on päeva lõpus laes minulgi. Kurat seda teab, mis spordisaalis kehakeemiaga täpselt toimub, aga optimismilaine lihtsalt rullib üle sellise hooga, et isegi mu väsimusest tudisevad jalad hakkavad taas kepsu lööma.

«Ja see on kohati täitsa suur probleem,» teatab Mihkel. «Kui ma tõmban enda energia õhtuks nii üles, siis lihtsalt ei tule und. Kui trenn on rahvast täis, saad treenerina topelt tagasi. Mida rohkem annad, seda rohkem saad.»

Pärast viimast tundi klubis kokku saades püsib Mihkli nägu jätkuvalt naerul. Nüüd läheb ta koju ja sööb korraliku lõuna-õhtueine ühes. Ma ei suuda aru saada, kuidas sellises keerises elamine koormavaks ei muutu.

«Ma ei ütleks, et see on rokkstaari kompleks, aga...» lausub Mihkel äkki mõtlikult. «Hästi palju inimesi käib iga päev mu juurest läbi. Nemad teavad mind, mina kõiki ei tea. Kohati ma tunnen, et see on väsitav. Väljaspool trennisaali sooviks teinekord anonüümne olla. Aga ise ma olen sellise valiku teinud. Üks teine treener just küsis mu käest: «Millal sul siis see oma aeg on?»

«Mis asi see on?»

«Siis kui sa oled iseendaga, oma mõtetega?»

«Ma ei teagi. Äkki siis kui ma istun autos ja sõidan ühest klubist teise.»»