Nädala mõte: järjest väiksem jalajälg (1)

Arvan, et see võis päris mitme lugeja ihukarvad püsti ajada. Ent kindlasti oli neidki, kes mõistvalt kaasa noogutasid.

Nagu iga asi, on seegi kahe otsaga. Mida suurem, seda tõhusam, säästlikum, võimekam, edukam. Aga väike on omanäoline, armas ja hoiab maaelul hinge sees.

Kui nüüd raamist välja astuda ja üleüldse suuri ja väikesi tegijaid võrdlema hakata, siis olen avastanud end väiketootjat eelistamas. Nii toidu- kui tarbekaupa valides. Jah, sageli saab Hiinast või odavkettidest sama asja odavamalt kätte, ent kodumaine kraam sõidab minuni umbes sada, mitte tuhandeid kilomeetreid. Sageli kestab see palju kauem, mis tähendab, et ei pea vahepeal kolm korda tuhandete kilomeetrite kauguselt uut tellima. Järjest rohkem kasutavad väiketootjad keskkonnasäästlikke materjale. Lisaks hea tunne, kui saad kanda/kasutada eestimaist toodangut.

Keskkonnasääst on omaette aspekt, mis aina suurema hooga igapäevaelu vallutab. Küll muudavad kauplused kilekotte tasuliseks, küll kutsutakse üles ühekordseid nõusid vältima ja nii edasi. Ent sageli jääb keskkonnasäästu taha muudki. Kuidas toode/ese/materjal toodetud on, kuidas tarbijani jõuab, kas ja kuidas saab seda taaskasutada.

Nii otsustasid ka Saaremaalt pärit neli õde-venda oma kasemahlajookide tootmise Saksamaale kolida, kuna nende tulevikulootused on just sealkandi turul. Tänasest lehest saab lugeda, et kogu kraami Saksamaalt Eestisse toomine, siinne pudelisse villimine ja siis taas kogu kupatuse Saksamaale saatmine tekitab liialt suure ökoloogilise jalajälje. Pealegi võetakse sealmail kasutusele tetrapakendid, mida sajaprotsendiliselt taaskasutatakse.

Mõeldakse küll, et meie siin oleme liialt väikesed, et midagi ette võtta. Kui me miljonikesi maailma mastaabis midagi märkimisväärset ei saavuta, siis eeskujuks oleme ikka. Sai ju näiteks Eestist alguse Teeme Ära, mille mudeli alusel on oma riiki koristanud ligemale 20 miljonit inimest enam kui sajast riigist.